Kui kiire on olnud Eesti kasv?

Rääkides inimestega ja lugedes arvamusavaldusi ajakirjanduses torkab mulle tihti silma teatava pettumuse ja Eesti senise majandusarenguga rahulolematuse toon. Iseseisvat Eestit on nüüdseks olnud üle kahekümne aasta, oleme liitunud kõikvõimalike riikide ühendustega ja üleüldse läbi ja lõhki läänestunud — vähemalt võrreldes sellega, milline meie ühiskond oli üheksakümnendate alguses. Oleme ehitanud üles institutsioone ja säravaid-läikivaid hooneid, kuid elatustasemest rääkides on etteheited varmad tulema: palju vaesust, palgad närused, hinnad Euroopa tasemel, keskmine palk on madal ja üleüldse ei saa seda peaaegu keegi; miinimumpalk on sootuks olematu jne.

Kohati jääb kõlama küsimus, et meil on olnud aega arenenud riikide hulka jõuda küllalt, kuidas siis on juhtunud nii, et oleme nõnda äpardunud ühes kõiges olulisemas näitajas. Hea küll, viieteistkümne aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmise eesmärgi üle naeravad tänapäeval kõik. Aga mida tagasivaatavalt arvata sellest, mida me oleme saavutanud viimase paarikümne aastaga? Kui kiire on olnud Eesti kasv?

Vaatame alljärgnevalt majandusarengu üht põhinäitajat, SKPd inimese kohta, ja proovime panna selle teiste riikide saavutuste konteksti. Vaatame SKP taset inimese kohta püsivhindades aastal 2011 ja aastal 1992. Penn World Table andmebaasi kohaselt on see näitaja nimetatud ajavahemikus kasvanud ligikaudu 8 600 USA dollarilt u 20 100 dollarile ehk pea 2,3 korda.

On seda vähe või palju? On ju palju teisi riike, kus kasv on olnud märgatavalt kiirem kui Eestis — nagu näiteks Hiina, mis suudab aastast aastasse näidata peadpööritavaid kasvunumbreid. Ainult kasvuprotsente vaadates pole Eestil sellele eriti muud midagi vastu panna kui mõned buumiaegsed näitajad, kuid pikema perioodi keskmisena on pilt teistsugune. Oluline on võrdlus esitada kogu perioodi kohta, mida soovime hinnata.

Samuti tuleb selleks, et võrdlus oleks õiglane, tähele panna ühte asja: keskmine hiinlane on keskmisest eestlasest palju vaesem. Madalamalt arengutasemelt on lihtsam kiiret kasvu saavutada kui kõrgelt (eeldusel muidugi, et kasvueeldused on täidetud — paraku on ka ohtralt näiteid vaestest riikidest, kes kuhugi kasvama ei kipu).

Seega, kui tahame võrrelda Eesti arengut viimaste kümnendite jooksul teiste riikidega, tuleks võrdluse aluseks võtta aeg, mis kulus SKP kasvamiseks Eesti lähtetasemest 90ndate alguses kuni selle tasemeni, mille oleme saavutanud praegu.

Alljärgnevalt olemegi pannud ritta riigid selle järgi, mitme aastaga jõudis nende SKP per capita tasemelt, mis oli mitte suurem kui Eesti tase 1992. aastal, tasemele, mis oli vähemalt võrdne Eesti omaga 2011. aastal. Panime joonisele ainult need riigid, kellel see võttis aega vähem kui 35 aastat.

Mida me sellelt pildilt näeme? Esikohta jagavad Hong Kong, Korea ja Taiwan. Kokku edestab Eestit oma kasvu kiirusega seitse riiki: neli Aasia tiigrit, väike Macao ja naftariik Omaan, Euroopat esindamas vaid Portugal oma 1985.-2001. aasta kasvuspurdiga. Kõigil teistel riikidel on Eesti lähtetasemelt 2011. aasta tasemeni jõudmine võtnud kauem. Neil riikidel, keda pildil pole, on see võtnud üle 35 aasta.

Õigupoolest on joonis Eesti suhtes veidi ebaõiglane. Nimelt leidis 1990ndate keskel aset majanduslangus, mille tulemusena Eesti SKP inimese kohta langes allapoole 1992. aasta taset ja jõudis selleni tagasi alles 1997. aastal. Nii et sama korrektne oleks öelda, et Eesti suutis vähem kui 8 600 dollari suuruselt per capita SKP tasemelt 20 100 dollarini jõuda 15 aastaga. Selle tulemusega oleks Eesti neljandal kohal, vaid aasta võrra pikema ajaga kui Aasia tiigrite kasvuspurt.

Eestil on põhjust oma majandusarengu kiiruse üle uhke olla — see jääb samasse suurusjärku riikidega, kes on oma fenomenaalse kasvutempo poolest õigusega kuulsad. Meenutage seda järgmine kord, kui keegi kuulutab Eesti majandusarengu äparduseks.

Selle jutuga ma ei taha sugugi naeruvääristada ega pisendada ühtki sotsiaalprobleemi Eestis. Tahan lihtsalt osutada sellele, et ootused elatustasemele — küllap põhjapoolsetest eeskujudest inspireerituna — paistavad Eestis olevat kasvanud kiiremini kui ühegi riigi tegelik majanduskasv maailma majandusajaloos. Selleks, et elatustase tõepoolest nendele ootustele järele jõuaks, ongi lihtsalt vaja rohkem aega kui seni on arvatud.