ÄP: Eesti eeskuju võiks olla nakkav

Äripäev kirjutab täna, et välisettevõtjate huvi peale kriisi Eestisse investeerida kasvab jõudsalt ning selle põhjuseks on muuhulgas lihtne maksusüsteem ning finantskriisiga kaasa tulnud palgatase.

Eesti eduks on paindlikus ja kohanemisvõime. Võlakriisis riikidest eristabki Eestit kõige enam paindlikkus. Vajadusel ollakse valmis kulutusi koomale tõmbama, ka palkadelt. See on miski, mis näiteks lõunaeurooplastele näib võimatu missioonina.

Paindlikkuse ja kohanemisvõime all saab mõista ka õppimisvõimet. Nii on Eesti ettevõtjad ja juhid õppinud ning omandanud välisinvestorite hinnangul piisavalt oskusteavet, et neid saab iseseisvalt usaldada ning seetõttu ei vajata kohaliku ettevõtte juhtimisel enam suunanäitajaid välismaalt. Ka laiemalt on ettevõtjad möödunud kriisist selgelt õppinud ega kiirusta tarbetu laenamise või palgakasvuga, vaid kaaluvad oma samme hoolikalt.

Teiseks suureks plussiks on välisinvestorite silmis Eesti maksusüsteem. Kuigi viimast avalikkuses üha enam kritiseeritakse, peavad kohalike väliskaubanduskodade esindajad seda endiselt Eesti konkurentsieeliseks. Lisaks maksusüsteemi lihtsusele on kasulikuks osutunud eelkõige maksuvaba reinvesteerimise võimalus. 2010. aasta otseinvesteeringutest moodustas reinvesteeritud tulu koguni 80%. Ennatlikud on nende ekspertide kuulutused, kes arvavad, et reinvesteeritud kasumi maksudest vabastamise koht on ajaloo prügikastis.Eesti mudelil on olulised nõrkused. Sarnaselt Eesti kohalike ettevõtjatega hindavad välisinvestorid kõige suuremaks murekohaks tööjõupuudust. Eestis on palju töötuid ja pealtnäha peaks vajadusel töötajaid leidma. Kuid samal ajal valitseb oskustööliste ja spetsialistide põud, mis näitab vaid süvenemise märke. Kitsaskoha lahendamiseks on vähemalt kaks paralleelset teed. Esiteks tuleb tõsta haritud inimeste osakaalu. Ei saa olla normaalne, et 12-14% Eesti noortest ei jõua põhiharidusest kaugemale, nagu hoiatavad Eesti haridusstrateegia 2020 koostajad. Selle kõrval tuleb aga tõsiselt mõtlema hakata kõrgelt haritud võõrööjõu riiki meelitamisele. On enam kui tõenäoline, et järgmise 10-20 aasta arengu seisukohalt ei saa võtmeküsimuseks mitte maksupoliitika, vaid just kompetentse (võõr)tööjõu kaasamise vajadus. Mida varem sel teemal diskuteerima hakatakse, seda parem.

Tugevuste ja nõrkuste vahel õilmitseb Eesti nn konkurentsieelisena ka odavad tööjõukulud. Just see on näiteks peamiseks põhjuseks Soome tööstuste kolimisel Eestisse. Ühest küljest on see hea: inimesed saavad tööd ja riik maksuraha. Teisest küljest tõestab see veelkord, et oleme alles arenguriik, kus tootlikkus on madal. Pikaajaliselt ei ole odava tööjõu maa mudel soovitav, kui eesmärgiks on elujärje parandamine. Teisisõnu on madalate tööjõukulude eeliseks nimetamine vaid tinglik, sest tegelikult on see märk mahajäämusest.

Pealehakkamine on pool võitu. Kitsaskohtadele lahendusi otsides jõuame tagasi põhiliste eelisteni: paindlikkus ja kohanemisvõime. Omadused, mis on raskustest ülesaamise vundamendiks. Juurde on vaja vaid pealehakkamist, mis iseenesest tähendab poolt võitu.

Autor: 1185-aripaev