Vene raudtee teelahkmel

127 000 km pikkune raudtee oma 2 miljoni töötajaga hoiab hinge sees nii riigi äärealadel kui süsteemi juhtivatel bürokraatidel. Mullu katsid piletimüügist laekunud summad vaid 27% lokaaltranspordi ning 47% kaugtranspordi kuludest. Raudtee kahjum oli 9,4 triljonit rubla (2,1 mld dollarit).

Veebruaris sõlmitud laenukokkuleppes rahvusvahelise valuutafondiga (IMF) on ühe tingimusena sätestatud raudteede efektiivse majandamise nõue. IMF tahab aasta lõpuks asendada reisijateveo kaudse subsideerimise konkreetse doteerimisega föderaaleelarvest. Julgemad Venemaa rahandus- ja majandusministeeriumist nõuavad raudtee erastamist.

Raudteedeminister Gennadi Fadejev on maalinud hirmuäratavaid pilte hiigeltariifidest kahjumiga töötavatel liinidel ning muudest erastamise võimalikest tagajärgedest. Jeltsin valis ohutuma tee: peaminister Viktor Tshernomõrdin kinnitas, et vähemalt lähitulevikus jäävad raudteed riigi alluvusse.

Samas vajab raudtee kiireid muudatusi. Kohalikud raudteevõimud on röövellike tariifidega minema peletanud hulga kliente. Probleem on eriti terav Venemaa idaosas, kus alternatiivseid transpordivõimalusi on vähe. Väljapressimine pole haruldane ka Venemaa lääneosas, kus paremini arenenud infrastruktuur loob eeldused konkurentsi tekkeks.

Ülikõrgete tariifide tõttu on raudteeveosed 1992.--1995. a 32 protsendi võrra vähenenud. Langus peatus, kui frustreeritud kliendid nõudsid mullu valitsuselt tariifide külmutamist. 1995. a lõpul võlgnesid kliendid raudteele seitse triljonit rubla, raudtee maksuvõlg riigieelarvesse oli 4,2 triljonit rubla.

Kuna ulatuslik erastamine ei ole tõenäoline, on tähelepanu suunatud erakapitali kaasamisele uutesse projektidesse.

Üks selline projekt on 654 km pikkune Moskvat ja Peterburgi ühendav kiirraudtee maksumusega viis miljardit dollarit, mis vähendab sõiduaega kaheksalt tunnilt kahele ja poolele tunnile.

Kõneldud on ka uuest raudteest Moskva ja Berliini vahel, mida osaliselt finantseeriksid Saksa firmad.

Siinkohal varitseb oht, et üksikud projektid vähendavad survet ulatusliku erastamise läbiviimiseks, mistõttu Venemaa jääb oma majanduse ühe kulukama ning ebaefektiivsema haru pantvangiks. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1996