Pisiaudi lööb taseme ja hinnaga

Paari aasta eest jõudsid avalikkuse ette kuuldused, et suurte luksusautodega endale nime teinud Audi ja Mercedes proovivad kätt väikeautode klassis. Mercedese väikeauto pole veel seeriatootmisse jõudnud, esimesed «pisiaudid» aga küll.

Audi A3 paneb autoajakirjanikud keerulisse olukorda, kuna selle väikese luksusauto kohta on raske midagi võrdlevat öelda -- konkurente tal praktiliselt pole. Teatud mööndustega võiks A3 konkurendiks pidada BMW Compacti, kuid kui Compacti puhul on tegu 300-seeria autoga, millel tagaosa maha lõigatud, siis A3 kujutab endast vaatamata sellele, et ta on ehitatud samale põhjale, millele Shkoda Octavia või järgmisel aastal esitletav uus VW Golf, täiesti iseseisvat mudelit.

Mõõtmetelt pürib A3 juba madalamasse keskklassi, kuhu kuuluvad Fiat Brava, VW Golf või Opel Astra. Nende autodega võrrelda siiski mõtet ei ole, kuna nii tase kui hind on teisest puust. ASi Auto Matkar müügijuhi Andrus Heina sõnul pole A3 näol tegemist suurt müügiarvu taotleva massiautoga -- see on mõeldud klassi tippu, konkureerimaks BMW Compacti, VW Golf GT ja GTi-ga, tulevikus A-klassi Mercedesega.

ÄP testiautoks oli A3 sportlikum versioon Ambition, mis erineb baasmudelist Attraction jäigema vedrustuse, sportrooli ja -istmete poolest. Ambitioni baashind on 279 800 krooni, testiauto oli sellest tänu lisavarustusele veel 34 000 krooni kallim.

900 km Audi A3 roolis pööras mu arvamuse väikeautodest pea peale. A3 püsis teel nagu kart -- «kleepus» teele ja võis vaid kahetseda, et meil pole autobahn'e, mille võimalusi arvestades A3 projekteeritud on. See, et tegu väikeautoga, unus peaaegu kohe. Ühelt poolt põhjustas seda asjaolu, et auto sisemus ei ole absoluutselt väikeautolik, teisalt käitus auto teel nagu klass suuremad sõidukid.

Salongi viimistlus on ekstraklassist, mis on hinnataset arvestades täiesti loogiline. Väga hästi reguleeritavat rooli saab lisaks tavapärasele üles-alla reguleerimisele liigutada ka juhisuunalises sihis. Armatuurlaud on selgelt audilik, olles harjumuspärasest vaid pisut väiksem. Algul ehk oli pisut harjumatu pimedas näha armatuurlaual säramas vaid punaseid tulesid. Elektrooniliselt juhitav kütteseade oli igati tasemel, võimaldades salongiõhu temperatuuri reguleerida 0,5kraadise täpsusega.

A3 juures tasub mainimist ka esiistmete liigutamissüsteem, kus kogu iste ei nihku mitte ainult ette vaid ka ülespoole, tehes taha istumise hõlpsamaks. Väga lihtsalt saab ka istme kõrgust reguleerida, piisab kangiga pumpamisest kas üles- või allapoole. Istmed olid sportlikumale versioonile kohaselt suhteliselt kõvad kuid pikal sõidul igati mõnusad. Pikal sõidul väärib kiitmist suur jalatugi.

Mõningast harjumist vajab parempoolne küljepeegel, mis on vasakpoolsest väiksem. Tänu kumerale klaasile ei saa nähtavusele siiski midagi ette heita.

A3 on esimene Audi, millel põikimootor. 1,8-liitrine jõuallikas oli üllatavalt ergas ja aitas välja igas olukorras. Suure auto tunnet süvendas ka gaasipedaalile vajutades kõlanud nn suure auto hääl, mistõttu esialgu tekkis isegi kahtlus, ega tegu ometi diiselmootoriga pole.

Aasta lõpuni toodetakse A3 1,8-liitrise bensiini- ja 1,9-liitrise otsesissepritsega turbodiiselmootoriga, aasta lõpus lisanduvad ka 1,8-liitrine turboversioon ja 1,6-liitrine mootor. Kõiki mudeleid peale 1,8T on võimalik saada ka automaatkäigukastiga.

Väikeautos on sageli probleeme asjade paigutamisega. Selle vältimiseks on Audi pikkinud auto laekaid täis. Kiita tuleb helisignaali, mis teavitab juhti bensiini otsakorrale jõudmisest. Läbilõikav heli kordub igal käivitamisel, kuni juht tanklas ära käib. 900 km keskmiseks kütusekuluks tuli vähemgi, kui seda lubas tehase spetsifikatsioon -- 7,3...7,5 l/100 km. Tõsi, enamus teekonnast kulges maanteel.

A3 oli ÄP autotestide ajaloos üle hulga aja auto, kus vaid sõiduomadustele-mugavustele mõeldes võis kaaluda «kümne» andmist. Paraku on kõik ilus kallis (Audi 4 rõngast näiteks) ja nii ei tihka sama suurusklassi autodest kaks korda kallimale (ehkki märgatavalt kõrgetasemelisele) autole üle 8 Ä anda.