18. november 1996
Jaga lugu:

Kunstimuuseum hoiab maale tugevama õigusega

Eesti kunstimuuseumi direktor Marika Valk ei eita, et Konrad Mauritz deponeeris oma erakogu 1941. aastal muuseumi ja see vara tuleb tagastada.

Tema sõnul on aga küsimus selles, mille alusel seda teha, kuna muuseumi pearaamat, kus oli kirjas kõigi muuseumi kunstiteoste päritolu, hävis sõja ajal.

Shifara Hindreksoni hinnangul on Mauritzi kunstimuuseumile hoiule antud kogu algväärtus tänases vääringus 15 miljonit krooni. Sinna kuulus tema andmetel ligi tuhat teost.

Tartu kunstimuuseumil on kataloog, mille põhjal saab ülevaate sellest, kuidas Tartu muuseumi vara on tekkinud. Riiklik kunstimuuseum ei saa sellist kataloogi välja anda, sest siis tuleb ära näidata teoste päritolu ja tekib hirm võimalike õigusjärgsete omanike ees, väidab Hindrekson. Tema sõnul on raske uskuda, et osa deposiitakte on säilinud, kuid just see akt, kus olid kirjas kunstiteoste täpsed nimetused, põles ära.

Osa kunstiväärtuste puhul võib olla kindel, et need kuuluvad Mauritzi erakogusse, osa kunstiteoste kuuluvust on raske määratleda, räägib Marika Valk.

Ta lisab, et Mauritz deponeeris muuseumi ka 35 väärtuslikku skulptuuri. Kunstimuuseumi pearaamatu hävimise järel kirjutati muuseumis leidunud skulptuuridest ülesse 87, räägib Valk. «Kes ütleb, millised on Mauritzi omad, kui skulptuuridest tehakse väga palju koopiaid?» küsib ta.

Shifara Hindreksoni sõnul on olemas originaalakt, kust selgub, et Mauritz deponeeris muuseumi kolm väärtuslikku Amandus Adamsoni marmorskulptuuri ja ühe kipsskulptuuri. «Koopiaid ei tehta ometi marmorist ja iga muuseumitöötaja teeb vahet marmoril ja kipsil,» pahandab antikvaar.

Seni on kunstimuuseum tagastanud Selma Mölderile üheksa tööd, sest nende puhul on olemas konkreetne akt, kinnitab Marika Valk.

Shifara Hindrekson ütleb, et suvel esitati kultuuriminister Jaak Allikule tagasitaotletavate Mauritzi teoste nimekirjas 64 kunstiteost. Seni pole minister taotluskirjale vastanud.

«1993. aastal kirjutas Jüri Hain Eesti Kollektsionääris Mauritzist ja tema deponeeritud erakogust, kusjuures ta kasutas artiklis Mauritzi erakogusse kuuluvate kunstiteoste autorite nimesid,» räägib Hindrekson. «Kuigi Hain väidab artiklis, et dokumentatsioon on hävinud, teab ta ometi, millised tööd Mauritzi erakogusse kuulusid.»

«Ta töötas ju muuseumis,» imestab Hindrekson kunstimuuseumi praeguse direktori käitumise üle.

«On olemas originaaldokument, milles on must-valgel kirjas, et Mauritz andis muuseumile maali «Itaalia neiud kaevu juures»,» jätkab õigusjärgse omaniku esindaja. «See kunstiteos ripub kunstimuuseumis seinal.»

Advokaat Juho Aule sõnul on kunstimuuseumil ohtlik rõhuda ainult pearaamatu kadumisele. «Kui nüüd muuseumist midagi varastatakse, millega muuseum tõestab, et see on just nende kogust, kui pearaamatu andmed on kirja pandud oletuste järgi?» küsib ta.

Shifara Hindreksoni väitel saab Mauritzile kuulunud kunstiteoseid kindlaks teha ka signeerimise järgi. Marika Valk välistab selle võimaluse.

«Signeering kunstiteosel ei anna tagatist, sest Mauritz müüs oma töid muuseumile ka eluajal,» väidab Valk. «Signeeringut ei võta keegi maha, isegi siis, kui teos on müüdud, sest tempel kunstiväärtusel on kultuurilooline nähtus.»

Selma Mölderi esimene esindaja oli Leo Õispuu, kellel õnnestus muuseumist 1992. aastal mõned vajalikud dokumendid teoste omaniku selgitamiseks välja kaubelda. Ta oli sunnitud aga vanaproua esindamisest loobuma, kuna temani jõudsid ähvardused ja nõudmised, et ta uurimise lõpetaks.

Sellel suvel tegid õigusjärgne omanik ja tema esindajad Shifara Hindrekson ning Juho Aule kirjaliku pöördumise kultuuriministrile, paludes luba tutvuda kunstimuuseumis leiduvate dokumentidega. Jaak Allik pole sellele siiani vastanud.

Marika Valk rõhub Eesti seadustele ja väidab, et kunstimuuseumi sisedokumentatsiooni saavad kontrollida ainult riigikontroll, maksuamet ja politsei.

Vandeadvokaat Viktor Kaasik tahab näha õigusakti, kus on selline säte kirjas. Advokaadil on õigus pääseda dokumentide juurde, mis tema klienti huvitavad, kui ta esitab vajalikud paberid, väidab ta. Kui dokumendid ei sisalda riigisaladust, ei ole nendega tutvumine keelatud, lisab Kaasik.

Ka riigiarhiivi direktori Aimar Altosaare kinnitusel väänab kunstimuuseumi direktor seadust ja juurdepääs muuseumi dokumentidele tuleb tagada.

Tartu kunstimuuseumi direktori Enriko Talvistu sõnul on Tartu muuseum probleemsete deponeeritud varade tagastamisega kokku puutunud juba kaks korda.

Rohkem tüli valmistas Talvistu kinnitusel Märt Roosmaa pärand. Üks Roosmaa kauge sugulane nõudis maale kohtu kaudu välja ja viis need pärast kohtuvõitu muuseumist minema.

«Meil ei ole häid advokaate ja kultuuriministeeriumi juristid on nagu nad on,» kommenteerib Talvistu. Ühe maali ostis muuseum hiljem omanikult kalli hinnaga tagasi, sest pidas antud teost väga väärtuslikuks.

Teine samasugune probleem tekkis Talvistu sõnul korporatsiooniga Filiae Patriae, kes ei olnud nõus neile kuuluvaid töid muuseumis säilitama ja soovis need minema viia. «Põhimõtteliselt oleme tagasi andnud kõik varad, kui omanik seda dokumentatsiooni alusel nõuab,» kinnitab Talvistu. «Me ei vaidlusta küsimust, kuigi asjal on ka oma eetiline külg, sest tihtipeale tehakse need kunstiteosed kiiresti rahaks.»

«Minule ei lähe korda, kas muuseumis hoitakse ainult seda, mis on muuseumi vara, või ka seda, mis on eraomand,» lausub Talvistu. «Mind huvitab, et Eesti kultuuripärand oleks kaitstud, sest ükski piir ei pea praegu midagi kinni.»

Konrad Mauritzi erakogu pärija Selma Mölder pakkus mõned aastad tagasi Eesti kunstimuuseumile võimalust säilitada talle kuuluvaid teoseid muuseumis edasi. Ta vajas enda sõnul vaid kinnitust, et vara kuulub talle. Kinnitust ei ole Mölder kunstimuuseumilt saanud ja teda on inimliku kohtlemise asemel tema sõnul hoopis ähvardatud. «Ma kardan,» lausub Mölder. «Tellisin turvaaknad ja lasin signalisatsiooni oma majja sisse panna.»

«Ma ei usu siiani, et Valk, kes võiks mulle pigem tütre eest olla, minuga nii käitub,» lisab Mölder. Üheksat tagasisaadud maali hoiab ta Shifara Hindreksoni galeriis.

Jaga lugu:
Hetkel kuum