Riik ei leia EVP-le katet

Noore Eesti Vabariigi poolt nõukogude impeeriumi ülalpidamiseks kulunud tööaastate ja varade kompenseerimiseks ning sotsiaalse võrdsuse tagamiseks ringlema seatud erastamisväärtpaberid (EVP) on tänaseks jõudnud olukorda, kus riigil pole neile enam katet. Miljardid EVP-kroonid vedelevad pangakontodel lootuses saada vahetatud erastamisele minevate ettevõtete aktsiate või maa vastu veel enne 1998. aasta lõppu, kui EVPde kehtivusaeg ümber saab.

Kuid riigil pole enam palju ettevõtteid, mida väikeste tükkidena rahvale ära müüa. Suurem osa ettevõtteid on erastamise käigus uued omanikud juba leidnud. Infrastruktuuri pärleid EVPde eest ära kinkida oleks liiast.

Samuti on seaduseandja lühinägelikkusesse ja ametnike saamatusse lootusetult takerdunud maa erastamine, mille õnnestumist mõõdetakse praeguse tempo juures sadade aastatega.

Samas peab tunnistama, et Eesti pole erastamisväärtpabereid kasutusele võtnud omast tarkusest, vaid maailma praktikat arvestades. Taolisi väärtpabereid kasutatakse näiteks Poolas, Venemaal, Lätis ja Leedus, olgu nende nimi siis vautsher, obligatsioon või mõni muu paber, mis aitab kodanikul omanikuks saada.

Kui nüüd Eesti väärtpaberiomanik võrdleb oma võimalusi kas või lõunanaabritega, siis ta näeb, et siin on tema võimalused isegi paremad.

Lätis kukkus EVPde turuhind poolteist aastat tagasi nulli lähedale, moodustades vaid veidi üle kahe protsendi nimiväärtusest. Meil on EVP turuväärtus aga hetkel 17--18% nimiväärtusest. Lätis pole korterite erastamine veel õiget hoogu sisse saanud, Eestis aga on suurem osa kortereid erastatud.

Leedus pole aga kolm-neli aastat tagasi toimunud massprivatiseerimise tulemusena erastamisväärtpaberitega üldse midagi peale hakata. Kõike saab omandada vaid pärisraha eest.

Oktoobrikuus Eestist lahku-nud Saksamaa erastamisinstitutsiooni Treuhandi peakonsultant dr Herbert B. Schmidt jättis maha soovitused, mille järgi Eesti areng võiks lähiajal kulgeda. Üks soovitustest nägi ette, et valitsusel on kindlasti vaja lahendada EVPdele kattevara leidmise probleem.

Valitsus on asunud soovitust küll järgima, kuid teeb seda üsna küsitaval moel. Müües EVPde eest maha kõik Liviko, EMEXi ja piiritusetehaste aktsiad, jätab ta nimetatud ettevõtted ilma korralikust tuumikinvestorist, kes oleks huvitatud tootmise jätkamisest ja arendamisest. Senine praktika on näidanud, et suurel hulgal aktsiaid kokku ostvad fondid sellest huvitatud ei ole. Aktsiaid ostnud eraisikud aga ootavad ainult dividende.

Praegu riigi poolt välja pa-kutud EVPde paigutamise võimalused kahtlemata kõiki ei rahulda. Kes viinavabrikutele või rauahunnikutele ligi ei pääse, peab väärtpaberite eest üritama osta kortereid, hüvitusfondi obligatsioone või erastamise investeerimisfondide aktsiaid, kuigi huvi fondide vastu järjest väheneb. Hüvitusfondi viimane, VIII seeria emissioon näiteks jäi täies mahus märkimata.

Väga paljud inimesed heietavad lootust lunastada EVPde eest tükikese maad. Igatahes tasub olla oma väärtpaberite pärast valvel. Nii lihtsalt, nagu nad kunagi pikki järjekordi põhjustanud kollaste kaartide näol ilmusid, võivad nad ka kaduda. Kes hiljaks jääb, on ilma.