Presidendi veidrused

Äripäeva artikkel eelmisel reedel riiklike investeeringute programmist sattus halvale ajale. President Lennart Meri ja valitsusjuht Mart Siimann olid just karvupidi kokku läinud Eesti riigikaitse juhtfiguuride küsimuses ja Siimann süüdistas presidendi kantseleid ühepoolse informatsiooni edastamises riigikaitsenõukogu istungi kohta.

Ühtäkki ilmutas aga Äripäev artikli, et president taotleb järgmiseks aastaks uut ametiautot, mille maksumus küünib miljoni krooni alla. Loomulikult võtsid sellest ka teised päevalehed uudistevaesel nädalalõpul tuld ja arendasid sama teemat edasi järgmisel päeval.

Ma ei imestaks, kui presidendilossis mõlgutati nädalavahetusel mõtteid, miks pidi Äripäev just nüüd selle informatsiooniga uuest ametiautost välja tulema. Kes oli selle materjali Äripäevale kätte mänginud? Õli valas tulle ka see, et BNSi uudisesse oli sattunud informatsioon soomustatud autost, mida president tahab osta.

Tegelikkuses on lugu palju lihtsam. See sama summa oli presidendi auto soetamiseks üleval ka käesoleva aasta investeeringute rea peal, siis aga kadus kiire vajadus autot osta. Nüüd on küsimus taas päevakorral, sest riigieelarve läks koos seda saatva investeeringute programmiga riigikogusse ning ka presidendi lähemad nõuandjad on tunnistanud, et üle viie aasta vanune auto vajab väljavahetamist.

President raiub kui rauda, tema uut autot ei vaja. Presidendil ei ole kombeks tunnistada oma vigu, kuid kõike tema ümber toimuvat ei tohiks ta seostada poliitikaga. Uue ametiauto soetamine ei ole Eesti Vabariigis häbiasi, lisaks on presidendi esindusauto kindlasti üks vanemaid riigi juhtisikute istumise all olevaid sõidukeid. Jala käima ei sunni presidenti keegi, küll aga reaalsust tunnistama.