Venemaa kriisi põhjused püsivad

Juba mai lõpus olid Venemaa valitsus ja keskpank dilemma ees: kas devalveerida rubla ja katkestada võlaprotsentide maksmine, mis sisuliselt oleks tähendanud riigi pankrotti, või rakendada radikaalseid abinõusid, et tagada mingigi tasakaal aktsia-, riigiobligatsiooni- ja rahvusvaluutaturul.

Valiti teine tee. Keskpank tõstis kolm korda refinantseerimismäära, kuni see jõudis 150 protsendini. Vastavalt tõsteti ka riigi- ja euroobligatsioonide tulususe intressimäära. Turul kasvas nõudlus rublade ja väärtpaberite järele. Lühikese ajaga õnnestus normaliseerida olukord valuuta- ja finantsturul. Rubla kurss dollari suhtes püsis stabiilne. Juuni algul naasis aktsiaturg 27. mai musta kolmapäeva eelsesse seisu. 5. juunil sai keskpank alandada refinantseerimismäära 150-lt 60-le.

Väliselt näis nagu kõik korras olevat. Rubla ja Venemaa aktsiate vastu spekuleerijate rünnak oli tagasi löödud. Kuid finantskriisi peamised põhjused -- riigieelarve tohutu tasakaalustamatus majanduse vähese efektiivsuse juures -- jäid alles. Erakorralised abinõud puudutasid siiski ka eelarvet, mille kulusid otsustati vähendada 40 miljardi rubla võrra. Maksuvõlglastega lubati hakata karmilt ringi käima.

Ent mida teha sotsiaalsfääri ja streikivate töötajatega? Ja kas võtta suuremaid makse nafta-, gaasi- jt peamistelt maksumaksjafirmadelt, kes on niigi raskes seisus maailmaturu hindade languse tõttu?

Venemaa häda on see, et välisinvesteeringud ei lähe majandusse, vaid põhiliselt eelarveaukude lappimiseks. Sisemised valuuta- ja kullavarud on jätkuvalt kahanenud. Kommertspankadelt on aga ettevõtetel võimatu laenu võtta, kui refinantseerimismäär on 60 protsenti, mis riskiarvestusega tõstab pangaprotsendi 100--150 protsendini aastas.

Välismaised portfelliinvesteeringud olid 1997. aastal 18,2 miljardit dollarit, kuid paraku tõmmati need maikriisi ajal suures osas Venemaalt välja.

Arvestades Venemaa loodusressursse, võiksid välisinvesteeringud olla palju suuremad, kuid seda takistab nende vähene õiguslik kaitstus Venemaa poliitilise ebastabiilsuse ja suure kuritegevuse oludes. Ekspertide hinnangul annab Vene varimajandus 40--50 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Ja kuidas saabki väliskapital Venemaale tulla, kui sealt voolab aastas kodumaist kapitali välja ligikaudu 20 miljardit dollarit, et otsida turvalisemat kohta.

Venemaa kui suure tuumariigi finantskrahhi ja lagunemise oht tekitab kartusi kogu maailmas. Juhtivad riigid lubavad Venemaa juhtkonnale poliitilist ja finantsabi, põhiliselt rahvusvahelise valuutafondi kaudu. Kuid nende võimuses on ainult eelarvedefitsiidi leevendamine.

Et lahendada eelarve- ja investeerimisprobleemid, on Venemaal vaja toimivat turumajandust ja võimu, mis kehtestaks tsiviliseeritud korra.