Offshore muudab omaniku esindajaks

Offshore'ide olemasolu on tülinaks pal-judele riigiametitele, näiteks mak-suametile ja majanduspolitseile, kellel on raskendatud suveräänse riigivõimu rakendamine killukese välisriigi suhtes. Ega ajakirjanduselegi pole offshore'id meeltmööda -- palju huvitavat jääb varju, näiteks ei saa koostada täpseid nimekirju ühiskonna jõukatest kodanikest.

Paljud eelistavad vaikselt rikkad olla, ilma seda afi?eerimata, ja tõenäoliselt ei saa seda neile ette heita. Kuigi veidi naljakas on lugeda näiteks Bahama või Sei?ellide investeeringutest Eesti majandusse.

Offshore'id ei ole spetsiifiline Eesti probleem, samad probleemid valmistavad peavalu tervele maailmale ja tõenäoliselt tunduvalt suuremas ulatuses. Eesti on käitunud siiski üsna käremeelselt, kõlanud on üleskutsed kuulutada kõikidele offshore'idele Eesti pinnal boikott.

Offshore'i hiilgus ja viletsus saab alguse ei millestki muust kui (tsiviil?)õigusest kellelgi kedagi volitada, mille eesmärgiks on omanik ja esindaja teineteisest lahutada. Auto omanik teeb volikirja, millega saab sedasama autot juhtida mõni teine isik. Antud juhul on omanik, see on siis auto omanik, teada ja kaks poolt on võimalik kokku viia. Ent omanik võib palgata oma äriasju ajama advokaadi. Või siis annab aktsionär oma aktsiad portfellihalduri hallata. Need on juba tõhusamad sammud volikirja tegija ja volikirja esitaja üksteisest lahkuviimiseks, finantsilises mõttes. Et seadusega on see lubatud, ei saa ka midagi ette heita.

Võib analüüsida tunduvalt lihtsamat näidet. Kuriteopaigal kinnipeetule loetakse ette tema õigused: vaikida, rääkida (mida võidakse tema vastu ära kasutada) või siis rääkida advokaadi juuresolekul õigeid asju õiges järjekorras. Ka siin on advokaat mõttelise volikirja esitaja, sest ta tegutseb kinnipeetu nimel. Kas kinnipeetu räägiks omal algatusel samu asju, on iseküsimus. Ent teatud tervikliku üksuse lahutamine on toimunud, nagu offshore'i omaniku ja esindaja puhulgi. Sellegipoolest ei sea ma protsessiõigusi mingil juhul kahtluse alla, õigus õigusabile peab olema garanteeritud.

Nagu muus õigusteadvuses, jõuame ka offshore'ide puhul järeldusele, et kedagi ei saa keelata volitamast. Ses mõttes on seadused primaarsed, kuigi õiglustunne ei pruugi sellega nõustuda. Samas on õiglustunne liiga abstraktne. Võiks nõustuda aga väitega, et soliidsed firmad ei tee koostööd offshore'idega.

Eelnevast ei maksaks teha järeldust, nagu oleks allakirjutanul offshore'ide taha midagi varjatud. Pole ei offshore'i ega ka midagi varjata. Tegin omal ajal kalkulatsiooni, et kui «korralik» offshore (neid on ilmselt nii kehvemaid kui paremaid) läheb maksma näiteks 10 000 krooni aastas, peaksid minu lisatulud olema vähemalt 40 000 aastas.

Aga siis oleksin kõigest «nullkasumis», võrreldes ilma offshore'ita, sekeldamine ja närveerimine veel pealekauba. Aga kui ma ei suuda nõutavat lisatulu teenida, hakkab offshore'i ülalpidamine kahjumit tootma. See oleks kõige ebameeldivam variant; tunduvalt ebameeldivam kui lisatulult maksud maksta ja rahuga maksuametit sajatada.