Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kinnisvarapetturite riskivaba miljoniäri
Paar kuud ettevalmistatud tehinguga võib suli saada miljonäriks.
Viimasel ajal on märgatavalt suurenenud kinnisvarapettuste arv, kus võltsitakse notariaalselt tõendatud müügivolitusi või libamaaklerid meelitavalt sinisilmselt müüjalt välja müügivolituse, et eluaseme eest saadav raha oma tasku pista. Mõlemal juhul on tulemus sama ehk ostja jääb rahast ilma.
Levinuim petmisviis on ülilabane, kuid eestlaste kogenematuse tõttu kergelt teostatav. Mesikeelne libamaakler, kes esindab tavaliselt tundmatut kinnisvarabürood, selgitab heausksele kinnisvara müüjale müügivolituse vajadust tehingu kiiremaks läbiviimiseks.
Kui esimesed kümme korteriomanikku ei näkka, küll keegi ikka lõpuks nõus on. Tavaliselt langevad lõksu üksikud memmed või töötud, kes rahapuuduses ja kommunaalkulude küüsis vaeveldes suure korteri müüvad.
Pärast mõningate lubaduste andmist sulab müüja osava maakleri käte vahel ning on valmis talle kõikjale järgnema. Esialgu minnakse küll ainult notaribüroosse, kus vormistatakse korrektne volikiri. Dokument käes, hakkab maakler usinalt eluaset müüma. Kui aga raha käes, siis kaob kui tina tuhka. Maakler teenib hea õnne korral paari nädalaga sadu tuhandeid kroone.
Notar Tiit Sepp ütleb, et notar hoiatab volituse tegijat alati võimalike ohtude eest, kuid tavaliselt on teisel pool lauda istuvad müüjad endas kindlad. «Vaid mõni üksik lööb kõhklema,» sõnab Sepp mornilt. «Viimasel ajal petetakse rohkem,» tõdeb notar.
Petist tabada on raske, eriti veel siis, kui ta kasutab varastatud passi, kuhu libamaakleri näopilt kleebitud. Pettuste arvu võib vaid aimata, sest tihti püütakse probleeme lahendada omal käel.
Teine võimalus suur hulk raha välja petta on riskantsem, kuid teostatav pea iga eluasemega, mis Kuldses Börsis üürile antakse.
Petis võtab korteri või maja võltsitud dokumentidega üürile või laseb üürilepingu sõlmida «tankistil», kes lepingu sõlmimise eest veidi raha saab. Üürilepingus on olemas kõik vajalikud andmed eluaseme omaniku kohta, et võltsida notariaalset volitust eluaseme müügiks kellele iganes. Suitsukatteks võidakse kasutada taas passi, kus pildid vahetatud. Vaja vaid mõnelt taksojuhilt istme vahele pudenenud pass osta.
Notarite koja tegevdirektor Katrin Simmermann tõdeb, et viimasel ajal on sagenenud notariaaltoimingute tegemiseks võltsitud dokumentide, sh passide esitamine. Ta lisab, et enne tehingu tegemist võltsingute avastamine on küllalt sagedane, kuid politsei pole vahel isegi kriminaalasja algatanud.
Dokumente võltsida pole keeruline. Piisab vaid mõnest tuttavast, kes laseb templite valmistamise firmas teha järgi originaaldokumendilt skaneeritud pitseri. Notar Tiit Sepp tunnistab, et selline asi on täiesti võimalik. «Mulle kinkis üks tuttav sünnipäevaks minu enda pitsati,» seletab notar. See oli nii hästi tehtud, et vaata, mis nurga alt tahad, aru ei saa, et võltsing, räägib Sepp. «Isegi riigivapil olevate lõvide sabakarvade pikkus oli õige,» märgib ta.
Kui eelmisel aastal tegeles Tallinna Põhja politseiosakond vaid nelja võltsdokumentidega tehtud pettuse uurimisega, siis tänavu nelja kuuga on lisandunud juba neli uut kriminaalasja. Tallinna Põhja politseiosakonna uurimiskomissar Aare Juht leiab, et avalduste arv ei ole väga suur vaid seetõttu, et paljud inimesed ei jõua ega tahagi mitmeaastase kohtuprotsessiga oma närve kulutada. Juht arvab, et notarid peaks lepingute sõlmimisel tähelepanelikumad olema, siis jääks ka pettusi vähemaks. Praegu näitavad kõik märgid, et sulid liigutavad end üha kiiremini ja osavamalt.
Tiit Sepp leiab, et ainus võimalus võltsdokumentidega petiste ohjamiseks oleks online- ühendus notarite ning passiameti vahel. Et saaks kontrollida, kas pass on varastatud ning kas passi kleebitud näopilt vastab passiametis olevale pildile.
Simmermann räägib, et notarite koda on juba rakendanud meetmeid võltsingute kergemaks tuvastamiseks, kuid senini on see piirdunud volikirjade autentsuse kontrollimisega. Ka seda teeb iga notar vaid siis, kui heaks arvab või kui tekib kahtlus, et siilipeaga volitusega korterimüüjad on petised.
Seni aga, kui passiametiga arvutisidet pole, töötavad petised rahumeeli edasi. Siilisoenguga dressinimeste aeg võib kinnisvarapettuste vallas läbi olla, kuid mesikeelsete libamaaklerite aeg jätkub.
Tabelis esitatud teise skeemiga sai tüssata ühe kinnisvarahooldus- ja haldusfirma juht K.O., kes ostis kaks aastat tagasi Tallinnas Kivila 14 ühetoalise korteri. Korteri müüs talle mees nimega Aare Tiitus, kellel oli venekeelne volikiri eluaseme müügiks. Volikirja tõlkele kirjutas alla Tallinna notar Sirje Orman. Sõlmiti tehing. K.O. maksis korteri eest 85 000 krooni. Hiljem selgus, et tehingu ajal Rootsis viibinud korteri omanik Nikolai Sagetdinov ei olnud kellelegi volitusi andnud. Tema oli korteri hoopis üürile andnud. Sulid olid võltsinud volikirja ning kasutanud Aare Tiituse nimele väljastatud passi selleks, et pettasaanutele ei jääks ?mustkunstnikest? muid mälestusi kui üks näopilt, mis oli Aare Tiituse passi kleebitud. Õige Aare Tiitus kinnitas, et tema jättis passi taksojuhile pandiks, hiljem aga oli pass taksojuhilt edasi liikunud. Korter tagastati õigele omanikule. Pärast pikki vaidlusi ning kohutkäimist pole K.O. senini näinud ei 85 000 krooni ega meest, kes talle korteri müüs.
Kuna notar süüd omaks ei võtnud, keeldus notari tehinguid kindlustanud kindlustusselts Leks K.O.-le kahju hüvitamast.
Aare Tiitus & Co sai 85 000 krooni võrra rikkamaks.