Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Baskin ja Tamm
Täna tähistab 70. sünnipäeva eesti teatri grand old man'ikssaanud Eino Baskin. Kultuuriminister valmistas talle sünnipäevakingituseks muinsuskaitse inspektsiooni peadirektori Jaan Tamme lahkumisavalduse, sest raadiouudiste kommentaaris nähti Tamme lahkumispõhjusena just Sauna tänava teatrimaja ümber toimunut.
Tammelt kooskõlastuse saamine oli Baskini teatrimaja epopöas ilmselt tõesti kõige raskem võit. Muinsuskaitseliikumise ühe algataja ja juhi, muinsuskaitseseaduse autori ning riikliku muinsuskaitse süsteemi rajajana on Laari esimese valitsuse ajal ametisse pandud Tamm nii arhitektide kui restauraatorite seas tuntud kompromissitu ning põhimõttekindla mehena.
Sellisena on ta endale kogunud palju vaenlasi, kes igal ministrivahetusel oma turmtuld aktiviseerivad. Ja eks teatrimaja projekti autorite Künnapuu ja Padriku loomingustki on nii mõnigi kavand just Tamme sahtlipõhja jäänud. Olgu või Patkuli trepi lift ja Kopli sadamatehaste väravatorn. Sauna tänava puhul saavutatud arukas kompromiss on seda hinnatavam.
Arhitektid püüdsid täita muinsuskaitse ettekirjutusi punktuaalselt. Loobuti lamekatusest ja algsest värvilahendusest ning esimene korrus projekteeriti endise kinnistu piirides, maja laienes alles teisel korrusel. Tamm aga mõistis, et tegemist võib olla viimase võimalusega päästa ja säilitada tõepoolest väärtuslikud vanad aidahooned Sauna tänavas. Erinevalt WW-Passaazhist või mõnest muustki koledusest, poleks siseõue ehitatud teatrimajast vanalinna tänavaid mööda jalutajale ka tolligi näha olnud.
Seda kõike pidasid silmas ka valitsus, Tallinna linn ja Ühispank sihtasutust Vanalinna Teatrimaja luues ja rahastades. Ja kui asjad oleksid kulgenud rahulikult, siis võinuks peaminister juba selle aasta lõpul avada Eesti jaoks unikaalse tehnoloogiaga 200kohase teatrisaali, tunda rõõmu ajaloolises ilus taastatud vanade kaubaaitade päästmisest ning näidata oma külalistele reaalses keskkonnas eksponeeritud unikaalset arheoloogilist väljapanekut keskaegsest Tallinnast.
Kuid oleme ju eestlased ja head ning mõistlikud asjad ei saa siin rahulikult kulgeda. Kõigepealt tõstis lärmi linnavolikogu opositsioon, sest teatrimaja oleks saanud vale partei mees. Oli ju Eino Baskin, nagu muide paljud teisedki nimekad kultuuritegelased (Peeter Saul, Silvi Vrait, Uno Loop, Raivo Trass), sidunud ennast Keskerakonnaga. Seejärel tormas võitlusse linna uus muinsuskaitsejuht Pakosta, kelle korter asub teatrikrundi kõrvalmajas. Aastaid tühjalt lagunevad aidad ning räpane siseõu osutusid tunduvalt rahulikumaks naabruseks. Teele läkitati kaebus UNESCO-le, ähvardati koguni ÜROga. Tundide ja meetrite kaupa demagoogiat ja lausvalet aitade hävitamisest ja Tallinna vanalinna lagastamisest ning täna oleme seal, kus oleme.
Kahjuks ei pidanud närvid vastu Tammel, kes vist poliitilisi muudatusi ette nähes peatas just valimiskuuks teatriehituse. See saigi talle saatuslikuks, sest nõrkust ei andestata. Ministeeriumis tulid võimule senine linnavolikogu kultuurikomisjoni esinaine Signe Kivi ja senine riigi esindaja teatrimaja ehitanud sihtasutuse nõukogus Margus Allikmaa, kellel kummalgi, tõsi erinevaist nurkadest, pole põhjust Tammele tänulik olla.
Sauna tänava õues haigutab arheoloogilist kaevandit hävitav auk ning aidad lagunevad senisest veelgi kiiremini. Annaks jumal, et keegi selle kinnisvara vastu siiski huvi tunneks, sest tema hävimise süüdlased jäävad seekord ajalukku nimeliselt.
Mart Laar lubas Baskinile uue teatrimaja. Küllap jääb see lubadus Haanja suusahüppemäega samasse ritta, sest avalikkuse rahustamiseks moodustatud tähtsa komisjoni poolt pakutud Tallinnfilmi hooneid Harju tänaval riik muidugi 14 miljoni eest tagasi ostma ei hakka. Teatri rajamine sinna läheks kokku kaks korda kallimaks kui Sauna tänavale. Ring on sulgunud -- nüüd räägitakse hoopis Sakala tänava saali remontimisest teatri tarbeks.
Riik peab selle saali aga niikuinii ükskord ära remontima ja selleks pole mõistagi vaja ei sihtasutust ega Baskinit. Kardan, et tegelikult oodatakse tühjade lubadustega toidetud vanameistri väsimist ja käega löömist ning saabub lahendus seltsimees Stalini retsepti kohaselt: pole inimest, pole probleemi.
Täna soovime juubilarile, et ta niipea ei väsiks ning kõigile kadevõimetutele ning tühilubajatele probleemina veel kauaks ette jääks.
Autor: Jaak Allik