Quo vadis, börs?

Suvel 1997 kulmineerunud eufooria majanduses ja sellega kaasnenud plahvatuslik hinnatõus börsil tekitasid kujutelma, et kohalike turgude kiire areng võimaldab meil omaette edukalt jätkata ka pikas perspektiivis. Nüüdseks peaks kõigile vaatlejatele selge olema, et edasise marginaliseerumise vältimiseks ei ole Balti börsidel alternatiivi jõudude ühendamisele ning koostööle rahvusvaheliste allianssidega.

See on Tallinna börsi jaoks loogiline arengusuund. Ainult nii suudame vastata turuosaliste ootustele -- pakkuda väikeseid kulusid ja avaraid investeerimisvõimalusi investoritele, odavaid kapitali kaasamise võimalusi emiten-tidele ning leiba neid kahte poolt kokku viivatele börsiliikmetele.

Oleme maailma mastaabis mikroskoopilised, isegi oma maailmanurgas päkapikud. Eesti aktsiaturg, suurem kui Läti ja Leedu turud kokku, jääks 26 miljardi kroonise kapitalisatsiooniga Skandinaavia firmade edetabelis kuuenda kümne lõpuossa, olles võrreldav nt Sampo börsiväärtusega. Balti aktsiaturgude lipulaev Eesti Telekom mahuks vaevu esimese 150 sisse. Vahe juhtivate Kesk-Euroopa börsidega on kümnekordne.

Suurus pole väärtus omaette, aga tihti käib ta koos teiste näitajatega, nagu huvipakkuvate firmade arv ja turu aktiivsus. Igas Balti riigis eraldi on liiga vähe suurettevõtteid, mis võimaldaksid investoritel luua adekvaatselt hajutatud riskidega portfelle. Kolme börsi peale kokku oleks juba üle kümne sellise aktsia.

Kauplemisaktiivsust Balti börsidel iseloomustab ilmekalt fakt, et nende 1998. a kogukäive oli vaid veidi suurem Stockholmi börsi keskmisest päevakäibest. Kui Tallinnas räägitakse alla 10 miljoni kroonise käibega päevadel turu väljasuremisest, siis Riias pole ka alla miljonilised päevad harukordsed. Selliste käivete juures ei saa rääkida likviidsest, efektiivselt toimivast turust.

Nende suundade jätkudes on oht sattuda surnud ringi, kus börside ülalpidamisega kaasnevate püsikulude katmiseks on vaja tõsta tasusid, mis peletaks turult investoreid, vähendades veelgi tulude baasi ja viies omakorda tasude tõstmiseni. Paljude arvates on Riia ja Vilniuse börsid sellesse nõiaringi juba sattunud. Kolmekesi koos oleks võimalik omavahel jagada kulutusi süsteemide arendamiseks ning kombineerida jõupingutusi näiteks Balti turgude rahvusvahelisel teadvustamisel.

Maailma börside arengutrend on pakkuda investoritele võimalikult lihtsat ja odavat ligipääsu laialdasele finantsinstrumentide hulgale. See eesmärk motiveerib ühinemisi nii regionaalsete börside (Stockholm ja Kopenhaagen) kui globaalse tähtsusega turgude (London ja Frankfurt) vahel. Naiivne on loota, et Balti börsid moodustavad erandi ja on iseseisvalt nii atraktiivsed, et siia investeeritaks vaatamata sellega kaasnevatele kasvavatele kulutustele. Tõsised tegijad vaatlevad Balti turge ühtse investeerimispiirkonnana ning üha raskem on neil aru saada, miks peaksid nad siin tegutsemiseks kandma kolmekordseid kulusid, suheldes kolme börsi, depositooriumide ja muude vahendajatega.

Balti börsid kokku moodustaksid suuruselt neljanda aktsiaturu Kesk-Euroopas. Eeldades veel erastamata suurfirmade börsidel noteerimist, oleks tõsiseltvõetava regionaalse väärtpaberituru teke võimalik. Selleks on vaja, et koostöö Balti börside vahel areneks edasi. Reaalajas andmeside käivitamine Tallinna ja Riia börsi vahel juuli alguses oli esimene käegakatsutav tulemus Balti ühisturu loomisel.

Tõeline kvaliteedihüpe toimuks siis, kui investor saaks minimaalsete kuludega kaubelda Balti väärtpaberitega, tegemata vahet, millisel börsil on need noteeritud. Selle saavutamiseks peame minema üle ühisele kauplemissüsteemile või ühendama olemasolevad nii, et orderid liiguksid nende vahel takistamatult. Börsiliikmed peaksid saama vabalt tegutseda kolmel turul korraga, ilma et sellega kaasneksid lisakulutused või bürokraatlikud takistused. Börside reglemente on vaja harmoniseerida, kohandades neid Euroopa nõuetega.

Balti ühisbörs ei ole lõplik sihtpunkt, vaid pelgalt üks vaheetapp pikemas maratonis, mille eesmärk on turuosalistele suurema lisandväärtuse pakkumine läbi ühtesulamise rahvusvaheliste kapitaliturgude vereringega. On isegi võimalik, et see vahejaam jäetakse vahele, sest lühim ja lihtsaim tee ühise Balti väärtpaberituruni ei pruugi minna läbi Tallinna, Riia või Vilniuse.

Autor: Gert Tiivas