Sompa hale lõpp

Sompa kaevanduse direktor Jaan Surva seisab, käed nõutult külgedel rippu, põlevkivimaardlasse viival peakallakul. 130meetrine trepp viib 30 meetri sügavusel asuvatesse kaevanduskäikudesse. Üleval maapinnal ootab mahajätmist Saksa sõjavangide viiekümnendatel aastatel ehitatud põllukividest administratiivhoone. «Veel mõned aastad tagasi tulin siit trepist jooksusammul üles,» ütleb 62aastane Surva, kelle elust suurem osa on möödunud kaevandustes, parim osa Sompas. «Ma ei uskunud neid kinnipanemise jutte kuni viimase ajani, sest neid on aetud juba 30 aastat.»

Tänaseks päevaks kaevandusse jäänud 260 töötajast ei vaja Eesti Põlevkivi 70 inimest. Ülejäänud paarsada suunatakse tööle Estonia kaevandusse, nagu ka lahtimonteeritavad seadmed. «Estonias me nii head töökohta ei saa,» ütlevad mäemeistrid Vadim ja Andrei. «Naistest on kahju, sest ainuüksi Estoniasse tööle sõitmiseks kulub üle kolme tunni -- pere jaoks jääb vähem aega.»

Pensionärid Sompa tänavatel ennustavad kaevanduse sulgemisega asulale kadu. «40 maja jääb nüüd Sompas kütteta, kuhu me mehega, kaks invaliidi, talveks läheme,» kurdab poes sisseoste tegev Sofia Vladimirovna.

Juba aastaid töötab kaevandus sügiseti nagu matusebüroo. Sompas elavad peamiselt vaid ettevõtte pensionärid ning endisel tööandjal on auasi neid matta. Vanad kaevurid surevad enamasti novembris ja detsembris, mõnel päeval läheb maakivist peahoone eest teele kaks matuserongi. Tänavu matab kaevandus oma endisi töötajaid viimast aastat.

Aasta lõpuks lahkub viimane kaevur ning sissepääsud kaevanduskäikudesse müüritakse kinni. 1. aprilliks 2000 lõpeb kaevanduse maapealsete varade lahtivõtmine. Maa alla jääb ligi 7 miljonit tonni kaevandamiseks ettevalmistatud põlevkivi ning täiendavaid varusid hinnanguliselt veel 50 aastaks.

«Kui Eesti majandus tõusuteele läheb, tullakse Sompasse kümne aasta pärast tagasi,» ütleb Surva.