Uus majandus töötaja seisukohast

Rääkides nn uue majanduse saavutustest, rõhutatakse enamasti uut tehnoloogiat, struktuurseid muutusi ja konkurentsi kasvu. Vähe käsitletakse aga tootlikkuse kasvu ja kulude vähendamise mõju ühiskonna lihtliikmetele, töötajatele. Kas uus majandus toob endaga kaasa sotsiaalse tagasimineku?

Uue majanduse sotsiaalne pool on tekitanud vaidluse selle üle, kumb mudel on parem: kas USA või Euroopa oma.

Ameeriklased rõhutavad kõikjal, et USA on loonud hulgaliselt uusi töökohti. Samas unustavad nad, et konkurentsi kasv, ümberkorraldused ja uus tehnoloogia sunnivad töötajaid koos töökohaga vahetama ka elukohta, st väheneb nende sotsiaalne turvatunne.

Eurooplased heidavad ameeriklastele ette, et USA on teinud panuse ekspansiivsele kasvule ja jätnud töötajate sotsiaalsed garantiid tagaplaanile. See vaidlus peegeldab fundamentaalset erinevust Euroopa ja USA sotsiaalse mudeli vahel. Ameeriklased kaitsevad seisukohta, et parem on anda inimesele tööd kui lasta tal elada sotsiaalhoolekande või töötu abiraha arvel.

Euroopa eesmärk on kõrvaldada ebavõrdsus ja vaesus, makstes töötutele nii suuri hüvitisi, et nad on huvitatud ainult headest tööpakkumistest. Euroopalikul mudelil on üks väga suur puudus, nimelt kallidus. Ükskord toob see endaga kaasa ebavõrdsuse suurenemise ka Euroopas.

USA suurimaks probleemiks on ebavõrdsus. Kolmandik Ameerika peredest teenib vähem kui 25 000 dollarit (ca 450 0000 Eesti krooni) aastas, millest ei jätku äraelamiseks. Vaeseid on ameeriklaste hulgas 12 ja rahvastiku polariseerumine ülirikasteks ja puruvaesteks võtab hoogu.

Samas kui rikkad on muutumas veelgi rikkamaks, kasvab väikese sissetulekuga perede arv. Majanduse üldine edasiminek ja Ameerika ühiskonna ülemise 40 tulude kasv ei ole suurendanud vaesema elanikkonnakihi sissetulekuid. Absoluutses vaesuses elavaid peresid, kus neljaliikmelise pere keskmine sissetulek jääb alla 17 000 dollari (306 000 krooni), on endiselt palju. Vahe ühiskonna ülemise 5 vahel, kus aastatulu ületab 142 000 dollarit (2,5 miljardit krooni), ja alumise 20 vahel on viimase 30 aasta suurim.

Alates 1970ndatest on USA rahvastiku vaesema 20 tulude osakaal vähenenud 3,6ni, samas kui ülemise 20 osakaal on kasvanud 49,4ni. Ehk teisisõnu, uus majandus on suurendanud ameeriklaste keskmist sissetulekut, kuid suurendanud ka ebavõrdsust.

Üks oluline tegur, mis takistab USA ebavõrdsuse likvideerimist, on ametiühingute võim. Võtame näiteks riigi haridussüsteemi, mille nõrkust ja ebapiisavust tunnistavad ka ameeriklased.

Peaprobleemiks ei ole mitte haridusele kulutatava raha vähesus ega õpilased, vaid õpetajate ametiühingud, mis on tugevad, hästi organiseeritud ja suured poliitilised finantstoetajad.

Ametiühingute mõjuvõim ei ole võimaldanud käivitada olulisi haridussüsteemi reforme ja asuda välja juurima vaesust. Mõlemad valdkonnad on majanduskasvu ja sotsiaalse progressi jätkumise jaoks üliolulised.

Teisest küljest on USAs vaesus viimase 20 aasta madalaimal tasemel. Ehk küll rohkem kui 30 miljonit inimest elab allpool vaesuspiiri, on see tunduvalt vähem kui veel mõned aastad tagasi. Ameerika perede keskmine reaaltulu on viimase 30 aasta suurim. Tööpuudus on rekordiliselt madal ja töö on muutunud kõige tähtsamaks edu eelduseks.

Vaidlus selle üle, kumb sotsiaalne mudel on parem ? kas Ameerika või Euroopa oma ? jätkub.