Rikkuse jaotumine ja loodusseadus

Kui kelleltki küsida, miks rikkad on rikkad, vaadatakse küsijale tavaliselt sellise näoga otsa, nagu oleks tegu rumalaima küsimusega maailmas. Tegelikult pole küsimus üldsegi absurdne.

Rikkuse ebaühtlane jagunemine on läbi aegade tekitanud raskesti lahendatavaid probleeme. Seda on kõige sagedamini püütud selgitada inimeste erineva võimekuse abil. Kuigi oli ka aeg, mil oli populaarne rikkuse tekke selgitamine lisaväärtuse omastamise skeemi abil. Kümme aastat tagasi rahaasjade vastu hu-vi tundma hakanud prantsuse füüsikud J.-P. Bouchaud ja M. Mezard aga on kindlad, et nii esimesed kui ka teised on olnud eksiteel.

Sada aastat tagasi pani V. Pareto statistilisi andmeid uurides tähele, et jõukuse jaotumine on kõigis ühiskondades kirjeldatav ühe funktsionaalse sõltuvuse abil. Jõukust J omavate inimeste arv =1/JE ning astendaja E väärtused on alati jäänud 2 ja 3 vahele.

Ka see vahemik lubab jõukuse jagunemise graafikusse üsna suuri erinevusi. Tavaliselt jaguneb jõukus ühiskonnas nii, et 20 inimestest omab 80 üldisest jõukusest. Neis ühiskondades, kus rikkuse jagunemist iseloomustavas valemis on astendaja väärtus 3, jääb rikkamale viiendikule üksnes 55 üldisest jõukusest ja vaesemaile paar-kolm korda rohkem kui suhte 20 ja 80 korral.

Pole vaja erilist pingutust, et mõista, miks astendaja E on kogu ajaloo vältel jäänud 2 ja 3 vahele ? elus on alati nii läinud, et kui E väärtus on kuskil muutunud võrdseks 2ga, on seal giljotiine teritama hakatud. Aga ühtlasemat ja samas jätkusuutlikku jõukuse jaotamise mehhanismi kui see, mis rikkaimatele alla 55 jätab, pole ühiskondades seni õnnestunud luua.

Bouchard ja Mezard heitsid kõrvale kõik kahtlase väärtusega hüpoteesid, sh sellised, mille järgi turud on tasakaalus ja inimesed käituvad ratsionaalselt, ning lähtusid üksnes sellest, et maailm on ettemääramatu. Selle lähenemise ja seniste uuringute vahe pole väiksem kui Newtoni ja Einsteini füüsikal, pigem suurem, sest teatud eeldustel Newtoni füüsika ju kehtib, teadlased on lugenud inimesi ratsionaalselt toimivaks ja turge tasakaalus olevaiks seepärast, et keerulisi probleeme pole suudetud lahendada.

Ettemääramatuse aluseks võtmine sai võimalikuks alles tänavu ja tänu sellele, et olid loodud vahendid uurimaks nt klaasi ja polümeeride ? eriti keeruliste omadustega ainete voolamist ebatasasel pinnal.

Tulemused olid hämmastavad. Pareto järeldused leidsid veel kord kinnitust, aga ootamatult selgus, et jõukuse jagu-nemist ei põhjusta erinev lähtekapital ega inimeste erinev võimekus, veel vähem kellegi soov ligimest ekspluateerida. Selgus, et isegi siis, kui majanduses osaleks üksnes võrdsete võimete ja võrdse kapitaliga inimesed, oleks tulemus peagi sama: 20-le kuuluks ikka 80 rikkusest.

Sarnast pilti kohtame looduses. Lõuna-Ameerika mägede nõlvadelt saavad alguse tuhanded jõed. Pärast juhusliku reljeefiga kontinendi ületamist jõuavad Atlandi ookeanini Amazonas, Parana? ja voolu hulga järgi arvestades ongi see peaaegu kogu vesi.

Prantslaste uuringud olid huvitavad sellegi poolest, et nad söandasid pakkuda poliitikuile retsepti, kuidas rikkuse jagunemise proportsioone ühiskonnas mõjutada. Kasvõi selleks, et meie kaaskodanikud giljotiini teritamiseks liiga palju ühiskonna niigi nappe ressursse ära ei kulutaks.

Selgus veel, et juhuslikus maailmas on jõukuse jagunemine seda ühtlasem, mida rohkem on turul aktiivseid osalisi. St kuigi suurenev jõukuse ebaühtluse kasv võib viidata kasvavale giljotiini teritamise soovile, tuleks peade maharaiumise asemel hakata looma tingimusi rohkemate osaliste turule tulekuks. Mõnes olukorras võib see tähendada üksnes seda, et tuleb otsustavamalt seista vastu monopoliseerumise tendentsile või hakata rohkem toetama kesk- ja väikeettevõtluse teket ja konkurentsivõimet.

Arvutused näitasid, et aruka käitumise korral saab ohtlikuks muutuvat rikkuse jaotumist korrigeerida maksusüsteemi muutmise abil, aga vaid siis, kui võrdseid maksustatakse võrdselt ja maksutulu jaotatakse ebaühtlaselt.

Kas võib uskuda, et polümeeride või klaasi voolamise uurimise mudelid on rakendatavad ka rahavoogude uurimisel? Silmaga hoomatav analoogia: kui suhteliselt jahe materjal voolab ebaühtlasel reljeefil mööda kindlat orgu (monopoolne turg), siis temperatuuri tõustes valgub ta sealt välja ja kipub voolama reljeefi konarusi ignoreerides kõikjale (olukord, kus turul on suhteliselt palju osalisi).

Kuid kui prantslastel on õigus, siis pole rikkuse jagunemine enam ühiskonna, vaid loodusseadus, st et täiesti vabal turul toimib vääramatu areng ses suunas, et ka ärimaailma jääks ainult kaks jõge nagu Lõuna-Ameerikas. Kui ei soovita, et aeg-ajalt tekiks paljudel soov giljotiini teritama hakata, tuleb lihtsalt riigi ja seaduse jõul monopolide tekke vastu välja astuda.