Kranichi nahk turul?

Maailmas liigutab asju hulk vedrusid. Kui mõni neist eriti heleda plaksuga sirgeks lööb, on raske külma verd säilitada. Siia liigitub 30. oktoobri Äripäevas ilmunud artikkel ?Kranichi erahuvi sadamal jalus?. Lõpuks ometi avastas artikli autor Inno Tähismaa Undva sadama ümber toimuva algpõhjuse.

Kõik on lihtne. Undvast ei saa süvasadamat, sest üks keskkonnaminister Kranichi sulist parteikaaslane on mängust välja jäetud, ornitoloogiaühing on kinni makstud, miljon täiendavateks uuringuteks on maha visatud, peaministri meel on muutlik. Isegi koalitsiooni kuuluvad riigikogu liikmed teavad, et looduskaitse ei mängi siin mingit rolli. Vandenõuteooria on püsti pandud ja Äripäeva arvates on kõik selge.

Ei ole selge. Meenutagem, et looduskaitsjate surve, mitte ärimeeste huvi oli see, mille ees taandumine viis Kranichi uute ekspertiisidega ?aega venitama?. Pole tõestatud, et sadam Undvas ei ohusta linde, pole tõestatud ka vastupidine. Kranichi hirm ?välismaa linnukaitsjate mädamunadega loopimise? (Inno Tähismaa väljend) ees on vägagi põhjendatud. Väita vastupidist tähendab asjatundmatust. Linnukaitsjate kuluaaritöö arenenud riikides on võrreldamatult tugevam, kui Eesti-analoogia põhjal võiks arvata.

Kes teab allakirjutanu erakondlikku (Eestimaa Rahvaliit ? toim.) tausta, ei peaks teda kahtlustama ülearuses sümpaatias ei Kranichi ega tema erakonna suhtes. Sellest hoolimata ei saa parastades pealt vaadata, kui keerulist ja üliolulist asja nii primitiivselt käsitletakse. Tegelikult on Äripäevaga väitlemise ajendiks tõsta küsimus sadamatest hoopiski laiemalt.

Sadamatega tahab asi käest minna. Tahtjaid sadamat teha on hulgi. Loodushoiu seisukohast teevad ärevaks aeg-ajalt meedias välgatavad megaprojektid Kunda, Sillamäe, Aseri sadamate rajamiseks. Tahetakse ka vedelkemikaale vedama hakata, mille keskkonnariskid on võrreldamatult suuremad naftasaadustega võrreldes. Tallinna sadamas serveeritud naftapirukas on juba käes. Saime suhteliselt odava õppetunni. Mis on aga teoksil, et midagi niisugust enam ei juhtuks? Avalikkuse ette on jõudnud vaid teated, kes kellelt kui palju raha nõuab. See teeb tundlikuks.

Paljas turumajanduse nähtamatu käsi ei suuda sadamaid otstarbekalt paika panna. See tõde tuleb omaks võtta ka meie riigil, mis ei taha mitte millessegi sekkuda. Sadamad on kallid rajatised. Nad muudavad rahva elu suures piirkonnas, avavad uusi ärivõimalusi. Kuid nende juhuslik paiknemine ja sihtotstarve toob kaasa looduse haavamise, lisapinged regionaalarengus, ebamugavused inimestele. Nende seostatus mingi ettevõttega jätaks nad ettevõtte turuedu meelevalda.

Kõik sadamad, nii olemasolevad kui tulevased, peab asetama ühte konteksti. Meie maa on väike. Möödapanek ka ühe sadamaga oleks meile suur raiskamine, võimalik keskkonnaoht veelgi suurem.

Looduskaitsjana teeb muret veel üks võimalik areng, mille pärast ei saa ka Tallinna sadama naftareostuse kaassüüdlastele täie skaalaga mõõta. Vähendades oma propagandaga Tallinna sadama konkurentsivõimet, mängime kaardid kätte Primorskisse naftasadama rajajatele.

Retooriline küsimus: kas on targem hoida Soome lahte potentsiaalselt ohustav naftareostuse suurallikas oma kontrolli all või usaldada see mitte eriti kõrge tehnoloogilise kultuuriga naaberriigile? Meie riigil on ülim aeg välja töötada terviklik lähenemine sadamatele mitte ainult kui infrastruktuuri elementidele, vaid ka kui süsteemile, mis looduse ja inimese seisundit oluliselt mõjutab. Miks ei võiks selle algatamise kohustust enda peale võtta keskkonnaminister?

20. novembril avalikustatakse Kranichi käsul korraldatud täiendavate uuringute tulemused. Pärast seda pole temal (ja valitsusel) enam pääsu. Valitsuse seisukoht Saaremaa süvasadama kohta peab kohe langema. Edasine venitamine tähendaks saarlaste alahindamist.

Süvasadama asukoha ja ehitamise-mitteehitamise üle peavad otsuse langetama saarlased ise. Taandamatuteks tingimusteks on, et sealjuures läbitaks kõik seadustes ette nähtud protseduurid ja et kahjustada ei tohi midagi sellest, mis teeb sadama asukoha looduslikult unikaalseks.

Autor: Juhan Telgmaa