Häda valuutakomiteega

Käimas on järjekordne operatsioon maailma investeerimispankurite päästmiseks. Seekord on hädas Argentiina, mis ei suuda tasuda oma välisvõlga. IMF on juba valmis laenama Argentiinale veel 20 mld dollarit, mis päästaks kreeditorid, kuid suurendaks riigi võlakoormat.

Argentiina probleemid ei tekkinud üleöö. Ligi 50 aasta jooksul riiki vaheldumisi valitsenud sõjaväelased ja tsiviilvalitsused viisid ellu küsitavat raha- ja protektsionistlikku kaubanduspoliitikat. Riigi välisvõlg suurenes, eksport kiratses ja inflatsioon püsis kõrgel.

1990. aastate alguses otsustasid Argentiina president ja rahandusminister radikaalselt vähendada riigi eelarvepuudujääki ja kõrvaldada tõkked vabakaubanduselt. Inflatsiooni ohjeldamiseks võeti kasutusele valuutakomitee ja seoti rahvusvaluuta kurss jäigalt USA dollariga.

Sellega mindi teadlikule riskile: vahetuskurss on kaitseklapp juhuks kui rahvusvaheline nõudlus riigi eksporttoodangu järele väheneb, sisemaised tootmiskulud kasvavad või majanduse konkurentsivõime väheneb. Siis saab devalveerimisega muuta kaubad taas konkurentsivõimeliseks ja pidurdada tööpuudust. Kui vahetuskurss on jäigalt fikseeritud, võib majandus ilma sellise kaitseklapita kaotada konkurentsivõime, tekib krooniline tööpuudus ja stagnatsioon.

Alguses tundus, et Argentiina bluff õnnestub. Välisinvesteerijad tervitasid Argentiina rahasüsteemi stabiilsust, suurendades välisinvesteeringuid ja majanduse kasvutempot. Siis tõusid 1991-1993.a Argentiinas märkimisväärselt palgad ja hinnad ning tema eksportkaubad muutusid maailmaturgude jaoks liiga kalliks. Argentiinat päästis seekord Brasiilia, mis sidus samal ajal oma valuutakursi USA dollariga ja säilitas Argentiina tootjate jaoks Brasiilia turu. Ka 1995.a rahakriisist toibus Argentiina ainult tänu ekspordimahu kasvule Brasiiliasse.

Argentiina hakkas propageerima valuutakomitee ideed ka teistele riikidele. Vaidlesin Argentiina liidritele vastu, selgitades, et riigi ees seisavad tõsised probleemid. Mind ei usutud - Argentiina ametnikud väitsid korduvalt, et ma eksin ja et riigi majandus on suurepärases seisus. Kahjuks toetas valuutakomitee ideed ka IMF, mis innustas nt Bulgaariat järgima Argentiina eeskuju.

Ei läinudki kaua aega kuni Argentiina probleemid kasvasid mäekõrguseks. 1999. a alguses oli Brasiilia sunnitud devalveerima oma rahvusvaluuta. See muutis Brasiilia kaubad Argentiina omadest odavamaks ja kahandas järsult nõudlust Argentiina eksportkaupade järele. Autotootjad viisid tootmise Argentiinast üle Brasiiliasse. Kui 1999.a Argentiina tööpuudus kasvas ja SKT vähenes 3,1%, siis Brasiilia SKT samal ajal kasvas 1%. 1999.a oli raske ka mitmele teisele Lõuna-Ameerika majandusele, kuid erinevalt Argentiinast taastasid teised oma rahvusvahelise konkurentsivõime vahetuskursi muutmisega.

Argentiina häda oli valuutakomitee ja ebareaalne vahetuskurss. Kui investoritele lõpuks koitis tegelik olukord, panid nad kohe müüki valitsuse võlakirjad. See tõstis Argentiinale antavate laenude riskipreemiat 6%ni 2000. a alguses. Vähenes ka Argentiina võlakirjade reiting.

Teenides Argentiinale antavatelt laenudelt praegu intressi 15% aastas või rohkem, maandavad kreeditorid riski, et Argentiina võib lõpetada võlgade tagasimaksmise või devalveerida oma valuuta või teha mõlemat.

Kreeditoride jaoks oleks halvim variant kui Argentiina devalveeriks oma valuuta või peataks tagasimaksed. Nad ei peaks siiski muretsema: IMF, Maailmapank ja regionaalsed arengupangad on juba valmis laenama Argentiinale 20 mld dollarit, et ta saaks jätkata laenude tagasimaksmist ilma devalveerimiseta, sest peeso devalveerimise korral väheneks kreeditoride käes olevate võlakirjade väärtus USA dollaris.

See päästeoperatsioon ei päästaks Argentiinat. Valitsuskulude vähendamine ja maksude tõstmine teravdaks kriisi. Uued laenud innustaks investeerimispankureid jätkama sama poliitikat. Uus laen oleks riigi maksumaksjatele suur koorem paljudeks aastateks.

Ehkki valuutakomiteele üleminek Argentiinas 1991. a peatas hüperinflatsiooni, on see õppetund osutunud nii kalliks, et seda ei tohiks lasta kinni maksta teiste riikide kodanikel.