Iga finantsasutust pole vaja allutada eriregulatsioonile

Balti Investeeringute Grupi (BIG) ilmutatud huvi (?Finantseerimisasutuste staatus seadustes pole selge?, BNS 12.12.; ?Finantseerimisasutuste tegevus kontrollimatu?, ÄP 13.12.) enda tegevusvaldkonna põhjalikumaks reguleerimiseks Eesti seadustes ning allutamiseks finantsjärelevalvele tundub esmapilgul vägagi tervitatav. Samasugust initsiatiivi on aegajalt ilmutanud ka liisinguga tegelevad äriühingud.

Huvi tagamaa on samuti arusaadav: allutatus rangemale regulatsioonile ja järelevalvele vähendab riske ning seega muutub raha sisselaenamine odavamaks.

BIGi jaoks on probleem eriti terav, sest erinevalt enamikust liisinguga tegelevaist äriühinguist puudub BIGil usaldusväärne ?emapank?, kes saaks teda raha hankimisel abistada ? laenata ise või anda laenule garantii.

Paraku ei tunne muude riikide õiguskorrad liisinguga tegelevate äriühingute ning nn laenukontorite allutamist finantsjärelevalvele ning põhjalikele eriregulatsioonidele. Eriregulatsioonid ning järelevalve on eelkõige vajalikud äriühingute suhtes, kellele avalikkus (s.o piiramata klientide ring) usaldab oma vara, nt krediidiasutused, investeerimisfondide valitsejad, väärtpaberidiilerid, kindlustusseltsid. Ülejäänud isikud, sh laenukontorid ja liisinguga tegelevad äriühingud, on allutatud rangematele nõuetele siis, kui nad soovivad nt avalikkuselt kapitali kaasata võlakirja- või aktsiaemissioonidega.

BIGi nõukogu liikme Vahur Volli väitega, et krediidiasutuste seaduses ei ole üheselt lahti kirjutatud finantseerimisasutuse mõistet, ei saa nõustuda. Finantseerimisasutuse mõiste on antud krediidiasutuste seaduse § 5: ?Finantseerimisasutus on käesoleva seaduse mõistes äriühing, mis ei ole krediidiasutus, kuid mille peamiseks ja püsivaks tegevuseks on osaluste omandamine ning ühe või mitme käesoleva seaduse § 6 lõike 1 punktides 2?14 loetletud tehingu tegemine.?

Sellest definitsioonist seadus enam täpsemaks minna ei saa. Küsimusele, kas tegemist on äriühingu peamise ja püsiva tegevusega, annab vastuse pädev haldusorgan (nt eluasemelaenu intresside tulumaksust mahaarvamise korral maksuamet) või kohus.

Voll leiab, et laenufirmadele (ilmselt on mõeldud peamiselt laenude andmisega tegelevaid finantseerimisasutusi) tuleks kehtestada samalaadsed nõuded ja kontroll, nagu on kommertspankadel. Paraku on igasugune järelevalve teostamine kallis, riigi ressursid aga piiratud. Seetõttu tuleb hoolikalt kaaluda, millistes valdkondades on järelevalve enam põhjendatud, ning teha valik. Iga avalikkusele finantsteenuseid (olenemata teenuse liigist) pakkuva äriühingu allutamine eriregulatsioonile pole põhjendatud. Laenuvõtjat ei huvita selle äriühingu (laenuandja) tegevuse reguleeritus ja järelevalve teostamine tema üle. Sel põhjusel pole eraldi regulatsiooni kehtestatud ja järelevalvet loodud ka liisingufirmadele.

Eesti seadused ei keela äriühingutel avaldada enda kohta rohkem teavet, kehtestada sisemisi rangemaid reegleid ning neid järgida jne. Kuigi BIGi tegevusele de jure pole midagi ette heita, siis selmet deklareerida oma huvi olla allutatud järelevalvele, võiks BIG registreerida oma võlakirjaemissioonid väärtpaberiinspektsioonis. Avaliku emitendina alluks BIG väärtpaberijärelevalvele, mis annaks suurema kindluse nii võlausaldajatele kui võimalikele välispartnereile. Arvestades Eesti Panga ja valitsuse plaani muuta ühendatud finantsjärelevalve turuosaliste finantseeritavaks, oleks kirjeldatud variant BIGile ka odavam.

Safrani ja EAG Autokeskuse laadseid püramiidskeeme tuleb aga ikka ette. Loota, et petturid maailmast kaovad, on naiivne.

Selliste skeemide ohvriks langemist aitab vältida ainult inimeste kõrgem teadlikkus. Ei finantsjärelevalve ega politsei suuda inimesi nende kergeusklikkuse ja ahnuse eest kaitsta. Küll aga on võimalik inimestele selgitada elementaarset tõde, et kõrgem tootlus eeldab ka kõrgemat riski ning valides kõrgema riskiga tooteid tuleb endale eriti täpselt selgeks teha, milliseid riske endale sellega võetakse.