Eesti ELis ? kas vaba turumajandus säilib?

Tänu maailma ühele edumeelsemale majanduspoliitikale on Eestil märkimisväärseid kordaminekuid, mis osutuvad riigile kasulikuks aktivaks globaalsel turuareenil. Ehkki Eesti pole rikas loodusvarade poolest, omab ta piiratud loodusressursside, demokraatia põhitõdede, stabiilsuse, õigusriigi, geograafilise asukoha ja mainitud majanduspoliitika kombinatsiooni.

Eriti esilekerkiv on siin kõrgelt hinnatud Eesti vaba turumajandus talle omaste piiratud regulatsioonide ja maksupoliitikaga, mis ergutab isiku initsiatiivi, töökust, riskide võtmist, ettevõtlikkust, isiku vabadusi ja personaalset vastutust.

Need Eestile omased tunnused eristavad Eesti tulevikupotentsiaali enamikust tema Euroopa naabrite omast. Loomulikult tekib õigustatult küsimus, kas Eesti vaba turumajanduse põhimõtted säilivad, kui Eesti liitub ELiga? ELile omane liialdatud regulatsioon, ängistav maksupoliitika, isikuvabaduste rikkumine ja bürokraatia tõenäoliselt hävitavad Eesti vaba turumajanduse saavutused ELi reeglite, regulatsioonide ja standardite kohandamise survel. Eesti ja eriti eestlased võivad sellise stsenaariumi korral paljugi kaotada.

Ehkki mitmete Eesti poliitikute eestvedamisel on praegu Eestis moes ELi liikmeks saamise hurraapoliitika, tugineb see suuresti retoorikale ning vähem liitumise olemusele ja omadustele.

Mõistet ELi liikmelisus käsitletakse paljuski selge konkreetsuseta, määratlemata, millise tasemega liikmelisust reaalsuses ikkagi taotletakse. Selgelt pole ka välja öeldud karme eeltingimusi, millele Eestil tuleb alluda ELi pääsemiseks. Kas ELi liikmelisus saab olema täielik ja eranditeta (ilmselt mitte) või mingi teisetasemeline liitumine (kõige ilmsem)? Kas seekord on Brüssel Eesti igapäevase elu käsu ja kontrolli kaugelasuv keskus?

Seega isegi ELi täielik liikmelisus (ilma piiranguteta, mida on vaevalt loota) oleks Eesti jaoks küsitava väärtusega, arvestades Eesti oma turumajanduse arenguvõimalusi.

Oleks raske õigustada liitumist ELiga kui see tähendaks Eesti vaba turumajanduse silmapaistvate saavutuste kaotsiminekut ja isikuvabaduste kärpimist (nt õigus ainult teatud arv tunde töötada).

ELi liikmelisus ei pruugi üles kaaluda ebameeldivusi, mida toob kaasa väikese riigi muutumine tillukeseks hammasrattaks Brüsseli suures masinavärgis. Austriale kui ELi igati küpsele ja nõuetele vastavale liikmele osaks saanud kohtlemine ELi poolt on alarmeeriv nähtus ja kõlab hoiatusena teistele väikeriikidele (nagu Eesti) liikmelisuse poolt ja vastuargumente kaaludes.

Eesti kontekstis vajavad kõik võimalused ja valikud kiiresti muutuvas globaalses keskkonnas põhjalikku läbikaalumist ilma kiirustamiseta ja moekusele tuginemata. ELi liikmelisuse ülistamine jääb seniks mõttetuks ja õõnsaks, kuni enamik liitumise erinõudeid, -tingimusi, Eesti loobumisi ja kasusaamisi jääb selgelt määratlemata. ELiga liitumine on siiski kahesuunaline läbirääkimiste protsess, mille parameetrid on avaliku arutelu ja diskussiooni õigustatud teema.

Eesti rahval on õigus kuulda oma valitsuselt selgitusi, milline alternatiiv oleks Eestile koostöö jätkamine ELiga hea tahte põhimõttel sõlmitud mitteliikme koostöölepingu alusel, võrreldes teisejärgulise liikmestaatusega ELis olemisele.

Mõnelegi võib olla raske taibata, et eksisteerib teisigi uuenduslikke ja loomingulisi võimalusi alternatiivina ELi liikmelisusele. Viie või kümne aasta tagused enesestmõistetavad ja unistuslikud poliitilised panused ELi liikmelisusele ei pruugi täna täielikult toimivad olla.

Ainuvõimalikuks kuulutatud ELiga liitumine ja sellega kaasnev mõttekramp ei pruugi tagada Eesti jaoks parimat valikut. Alternatiive tuleks tänastele teadmistele tuginedes hinnata seisukohalt, kas nad ei taga parimat arengut Eesti õitsengule ja isikuvabaduste jätkumisele.

Autor: Warren K.