Töösuhted nõuavad paindlikke seadusi

Infoühiskond on oluliselt muutnud töösuhteid, kuid kadunud pole endisaja vabrikutöö. See tingib vajaduse uute tööseaduste järele, et reguleerida väga eriloomulisi töid. Industriaalühiskonda iseloomustavad märksõnad konveier, tööpink, projekteerimislaud; töö tehases käib kellast kellani. Sellest lähtudes on korraldatud töösuhted. Isegi meremehe ja autojuhi tööd annab miskitpidi mõõta, allutada üldisele loogikale.

Läinud sajandi teisest poolest on juurde tulnud töid, mis pole seotud kindla tööaja ja -kohaga. Tööd saab teha kodus arvuti taga või mõelda töömõtteid metsas kõndides.

Kõigist ponnistustest hoolimata ei anna uue loomuga töötegemist suruda vanade töösuhete raamidesse. Ajakohaseid lahendusi otsivad poliitikud ja tööturu osapooled kogu maailmas. Erilaadseid töösuhteid püütakse reguleerida kas ühtede ja samade seaduste piires või määratakse uute tööde osapoolte kohustused kindlaks teiste tsiviilõiguslike lepingutega.

On siis selleks töövõtuleping, kas nimetatakse töötajat projektijuhiks või iseenda tööandjaks (ingliskeelse sõnaga self-employed), kuid ka moodsates töösuhetes on vaja luua enam-vähem samad sotsiaalsed tagatised, nagu kehtivad traditsioonilistes. Probleem pole kergete killast: isegi ILO otsingud takerdusid, sest esialgsed lahendused tundusid arusaamatud neis riikides, kus infoühiskonna töösuhted on alles lapsekingades.

Ehkki oleme püüdnud unustanud mineviku, tuletab Kremli kellade kolin end ikka meelde. Töösuhete korrastamisel on see lisaraskus. Töötajad arvavad pahatihti, et palgad määratakse kusagil kaugel või kõrgel.

Iga töötaja konkreetne palk sõltub sellest, kuidas ta lepib kokku tööandjaga. Tööleping on töösuhete tähtsaim dokument, kuid seda kiputakse võtma kui formaalsust. Ka juristide koostatud tüüplepingutest leiab ikka mõne sätte, mille vaidlustamisel saaks võidu töövõtja. Töötaja elukaugust võib ära kasutada tööandja, veeretades vastutuse ebamäärase juhatuse või mujalt määratud töötasufondi kaela.

Tööraamat aga, mida pea pühaks peetakse, on nüüdseks mõttetu relikt. Kolmandat aastat kehtib isikustatud sotsiaalmaks ? inimese tulevane pension ei sõltu sellest, kus ja kui kaua ta on töötanud, vaid ainult palga suurusest, sellelt tehtud sotsiaalmaksust pensionifondi.

Tööraamat töötab pigem töötaja kahjuks, andes tööandjale eelise uurida töötaja tausta. Töötajale endale on see vaid meeneks: ahah, ?Punatähe? vabrikus töötades anti rahvusvaheliseks naistepäevaks 20 rubla preemiat ? mida kõike sai selle raha eest osta!

Vajaduses muuta tööseadusi ei kahtle keegi. Lühinägelik oleks ?uutmoodi töö? tegijatele rehmata: vaadake ise, kuidas hakkama saate!

Et lahendused tuleb leida varem või hiljem, riskisime võtta ambitsioonika ülesande: sulatada industriaalajastu ja infoühiskonna suhted tööseadustesse kokku. Esimesed sammud selles suunas on tehtud.

Töö- ja puhkeaja seadus, mis tekitas palju vaidlusi , ent mille riigikogu loodetavasti täna õhtul vastu võtab, soovitab iseseisvat otsustuspädevust omavatele töötajatele, kelle tööaega tööandjad ette ei kirjuta, sõlmida tsiviilõiguslike lepingute asemel töölepingud. Ent töö- ja puhkeaja seadus neile ei kehti.

Ka väljatöötatav töölepingu seadus tähtsustab sisulisi, mitte formaalseid suhteid. Unustamata loogikat, mis on paika pidanud sajandeid: töötaja on töösuhete nõrgem pool.

Alati on tarku, kes ette teavad, et uudsete tööseaduste varjus hakatakse töötajatele külma tegema. Tõsi, kui valikuid tuleb juurde, eeldab see ausust ja usaldust lepingupartnerite vahel. Suuremat vastutust nõuab see ka tööandjate ja töötajate ühendustelt, kes kodanikuühiskonnas on kutsutud ja seatud töösuhteid arukamalt reguleerima, kui seda suudab teha ükski seadus.

Loodetavasti ei kipu poliitikud vedurist ette tormama, uskudes, et meie ühiskond on küps paindlikeks töösuheteks ning seega ka meeldivamaks ja tulemuslikumaks tööks.