Kreeka uus argipäev

1. jaanuarist 2001 sai Kreekast eurotsooni 12. liige. Otsuse tegid ELi liidrid 1999. a juunis ehk aasta pärast seda, kui Kreeka majandusnäitajate pärast asutajate seast välja jäeti.

Nüüd on Kreeka oma eesmärgi täitnud, jõudes bloki vaeseima riigina perifeeriast korraga Euroopa tugeva tuuma hulka. Tegelik edu sõltub aga sellest, kuidas Kreekal õnnestub läbi viia sisereformid, millest pakilisemad on side- ja elektrituru avamine ning pensionisüsteemi reform.

Juba kõneldakse, et liitu sissesaamine oli loo lihtne osa, ehkki veel 1995. aastal, kui inflatsioon oli 9% ja laenuintressid 15%, tundus eesmärk mõeldamatu. Eurotsooni saamine üksi automaatselt siiski majanduslikku stabiilsust ja elatusstandardi paranemist ei too. Pigem on oodata majandusliku ebakindluse suurenemist.

Kreeka üldsuse suurt toetust eurole seletatakse ühelt poolt uhkustundega ? võimalusega tõusta võrdsena Euroopa suurte kõrvale. Teisalt on levinud usk, et muutus jääb makrotasandile ning tavalist inimest otse ei puuduta.

Et see nii ei ole, on esimesena kogenud need kreeklased, kes oma sääste pangahoiustel hoidsid. Kui varem olid pangaintressid kahekohalised, siis eurotsooni ühtse rahapoliitikaga liitudes on intressid kukkunud vähem kui 4%-le, mis on isegi inflatsioonist madalam. Hinnangute järgi vähenevad intressitulud tervelt triljoni drahmi võrra, mis Eesti rahas teeb 46 miljonit krooni.

Samas on laenamine nüüd odavam, ehkki laenuintressid on hoiustega võrreldes palju visamad alla tulema.

Negatiivne reaalintress sunnib kreeklasi rahapaigutuseks alternatiive otsima, kuid börs, mis võinuks seda pakkuda, on osutunud pettumuseks. Itaalia ja Hispaania eeskujul oodatud börsibuum jäi ära.

Läinud aasta lõpetas Ateena börs viimase kahe kümnendi halvimas seisus. Börsi kapitalisatsioon langes 1999. aasta tipust 75 triljonilt drahmilt 40 triljonile.

Põhjuseks oli tagasilöök aktsiabuumist, kus arvukad väikeinvestorid kõrvetada said. Nii 1998. kui ka 1999. aastal tõusis börs üle 100%, saavutades tipphetke 6355,04 punkti tasemel 17. septembril 1999.

Järgnenud krahh oli ülekuumenenud turu loogiline korrektsioon, millele aitas kaasa rahvusvaheliste turgude pessimism ning strukturaalsete reformide viibimine Kreeka olulistes majandussektorites.

Valitsuse reformikavad on takerdunud lõputusse lihvimisse ning takistuseks on ka börsi nõrkus. Viimast pole turgutanud seegi, et 31. maist arvatakse Ateena börs välja arenevate turgude hulgast ning lülitatakse Morgan Stanley Capital Internationali arenenud turgude indeksisse.

Kriitikud on Kreekat võrrelnud isoleeritud nõukogudelaadse kantsiga Euroopa Liidu sees, kus olulistes sektorites on peamised tegijad endiselt riigimonopolid.

Nende defitsiidid ja võlad on koormanud Kreeka maksumaksjaid aastakümneid. OECD viimase ülevaate järgi langeb 1975. aastast riigimonopolide arvele 25 triljonit drahmi ehk pool Kreeka avaliku sektori võlast, mis läinud aasta lõpus moodustas 103,9% SKTst.

Isegi panganduses on 50% turust riigi käes.

Monopolide kaotamine tõstaks konkurentsivõimet, mis muutub eurotsoonile avanedes järjest olulisemaks. See on sundinud Kreeka firmasid laienema ja moderniseerima.

Esimene vahetu kasu eurole üleminekust oli Kreekale valuutariski kadumine, mis vabastab majanduse seda aastaid painanud koormast. Riski kaotamine kindlustab pikaajalise stabiilsuse ? vähem draamat jooksevkonto defitsiidist tingitud probleemidest ? ning parema kontrolli inflatsiooni üle.

Aastatel 1973?95 märgiti inflatsiooni Kreekas kahekohaliste numbritega. Nüüd on see 4% ringis.

1992?2000 odavnes drahm Saksa marga suhtes 51%. Ebastabiilsus, devalveerimine ja väärtuse langus on 1833. aastast pidevalt ringluses olnud drahmi käekäiku ilmestanud viimased kolmkümmend aastat.

Siit ka kreeklaste vähene nostalgia 7. sajandist pärit vääringust loobumise suhtes.