Sertifikaadid Eestis vabamüügil

Majandusministeeriumi osalusega sihtasutus Eesti Akrediteerimiskeskus (EAK) ühe töötaja sõnul on küllalt levinud see, et nii keskkonnajuhtimis- (ISO 14 000) kui ka kvaliteedijuhtimissüsteemi (ISO 9000) sertifikaate annavad mõned firmad välja alusetult.

?ISO 9000 sertifikaate müüakse, ilma et ettevõtte tegevust üldse hinnatakse. Kui sertifikaadi ostja sellega rahul on, siis ei ole ka mingit seaduserikkumist. Põhimõtteliselt võib sertifikaate välja anda igaüks ja ainult ta ise vastutab enda antud tunnistuse pädevuse eest,? ütles anonüümsust soovinud EAKi töötaja.

Tema andmetel küsivad rahvusvaheliselt tuntud sertifitseerimisorganisatsioonid Eesti keskmisele ettevõttele mõne ISO sertifikaadi välja andmise eest umbes 200 000 krooni. Vähemtuntud, kaheldava pädevusega sertifitseerijad võivad tõenäoliselt leppida mõnevõrra madalama hinnaga. EAKi töötaja ei osanud öelda, millised ja kus tegutsevad sertifitseerimisfirmad põhjendamata sertifikaate müüvad. Eraõigusliku Eesti Kvaliteediühingu juhatuse liikmed Ahto Tihkan ja Tiit Hindreus väitsid, et pole nn libasertifikaate kohanud, ja avaldasid arvamust, et sellisele ärile rajatud ettevõtted ei saa väga pikka aega tegutseda.

Eestis juhtival positsioonil olevat rahvusvahelist sertifitseerimisettevõtet Bureau Veritas juhtiva Tiit Hindreuse sõnul on Eestis arvestatavad ja usaldusväärsed vaid neli rahvusvahelist sertifitseerimisettevõtet.

Eestis on üldse tema sõnul ettevõtetele välja antud 105 kvaliteedi- ja 15 keskkonnajuhtimise sertifikaati, lisaks suuremal arvul konkreetsete toodete sertifikaate.

EAKi akrediteeritud ASi Elektrikontrollikeskus peainspektori Tõnis Mägi sõnul on Eesti sertifikaatide väljastamise süsteem ülepea huvitav. ?Et akrediteeringut taotlema hakata, peab ettevõte juba eelnevalt sertifikaate välja andma, mis aga on seega tunnustusliku katteta,? rääkis Mägi.

Mägi sõnul tegeleb nende ettevõte elektrisüsteemi ohutuse inspekteerimisega ning kui ettevõttel oleks kontrolliõigus, saaks ka nemad aeg-ajalt ette tulevate juhtumite puhul tõestada, et mõni sertifikaati omav elektrisüsteemipaigaldaja ei ole teinud nõuetekohast tööd. See omakorda annab alust kahtlusele, kas tööde kvaliteeti kinnitav sertifikaat on saadud tegeliku hindamise tulemusel või lihtsalt ostetud.

Eesti Rohelise Liikumise aseesimehe ja Eesti Energia keskkonnajuhi Valdur Lahtvee sõnul äratab Maardus tegutseva kummijäätmete utiliseerija Bellakem OÜ sertifikaat ISO 14 001 kahtlust, kuna juba selle sõnastus ei ole kohane.

Ka Harjumaa keskkonnateenistuse spetsialisti Ahti Türni sõnul ei ole sertifikaat usaldusväärne ja selle väljaandja, väidetavalt rahvusvahelise ettevõtte nimi tundmatu. Ametnikud ootavad Bellakemilt kompleksset tegevuse keskkonnamõjude ekspertiisi, mida seni ettevõte Türni sõnul miskipärast pole teinud.

Hiljuti tegi SL Õhtuleht kindlaks, et samale mootorikütusele olid mitmed EAKi akrediteeritud laborid koostanud erinevaid sertifikaate, kusjuures väidetavalt vastavat mõõtetehnikat neil laboritel ei ole. Ka Ahto Tihkani sõnul võib toodete sertifitseerimisel ?apse ette tulla?.

Eesti Akrediteerimiskeskuse töötaja sõnul on sertifikaadi taotlemine üldjuhul vabatahtlik, mis võimaldab kaupa või teenust pakkuval ettevõttel paremini turul läbi lüüa.

Euroopa Liiduga ühinemisele lähenemine tähendab ISOde vajalikkuse suurenemist. Mõnedel tegevusaladel, nagu mõõteseadmete taatlemine, on kvaliteedisertifikaat juba praegu kohutuslik.

Seni ise rahvusvaheliselt tunnustamata EAK valmistub Euroopa akrediteerimiskeskuse vastastikuse tunnustamise leppe sõlmimiseks, milleks kavatsetakse ka EAKi tegevus viia Euroopa nõuetega vastavusse 2002. aasta jooksul.