Miks on vajalik ja kasulik tõsta alampalka?

Eesti Ametiühingute Keskliit taotleb tänavu, nagu varasematelgi aastatel, kolmepoolsetel läbirääkimistel alampalga tõusu ? juhatuse otsuse kohaselt vähemalt 1850 kroonini kuus.

Uus moment alampalga temaatikas ilmneb eelkõige selles, et ?tänu? pikaks veninud ja rasketele läbirääkimistele, kirjutati mullu kolmepoosesse kokkuleppesse punkt, et 2001. aasta kevadel lepitakse kokku valem, mille alusel alampalka lähiaastatel korrigeeritakse.

Ametiühingute ettepanek oli lihtne ? võtta korrigeerimisel aluseks nii eelmise aasta majanduskasv kui ka tarbijahinnaindeksi tõus (elukalliduse kasv). Kindlasti tuleb arvestada ka vajadust vähendada põhjendamatult suurt diferentsi alampalga ja keskmise palga vahel.

Osapooled on põhimõtteliselt nõus, et lähiaastatel on vaja jõuda rahvusvaheliselt aktsepteeritud miinimumtasemeni ? alampalk peaks moodustama vähemalt 40 riigi keskmisest. 1994. aastal oli see näitaja kõigest 17,3, igal järgneval aastal on seda suhet õnnestunud kukesammu võrra parandada. 1999. a keskmine palk oli 28,15 alampalgast, mullu ligi 28,6.

Alampalga mõnevõrra kiirem kasv (võrreldes keskmise palga tõusuga) peaks lähiaastatel jätkuma, et aastal 2005 saavutada 40 tase.

Alampalga saajate suur osakaal Eestis annab tunnistust nn ümbrikupalkade vägagi laialt levinud praktikast, mistõttu napib raha sotsiaalkindlustuses ning riigi ja kohalikes eelarvetes. Kahju kannavad kõik seaduskuulelikud ühiskonnaliikmed.

Kõrgem alampalk suurendab legaalselt makstavat palgaosa ? nii kasvas hotellides ja restoranides keskmine kuupalk aastaga 36,7 võrra, kuigi valdkonna suuremates ettevõtetes palgatase oluliselt ei muutunud. Legaalse palgaosa suurenemine kärbib ühtlasi ebaausa konkurentsi eelist, mida maksupetturid seni on ära kasutanud.

Traditsiooniliselt püütakse väita, et alampalga tõus suurendab tööpuudust. Kõrge palgatasemega arenenud riikides võib see tõesti nii olla. Kuid Eesti on tüüpiline siirderiik, mida iseloomustab eelkõige madalate palkade poliitikas väljenduv tööjõu mitteväärtustamine.

Meie kõrgel tööpuudusel on struktuursed põhjused, alampalga tõus seda praktiliselt ei mõjuta. Nii ongi hiljutistel raudteelaste ja kavandatud kaevurite massilistel koondamistel hoopis teised põhjused.

Kindlasti ei aitaks madalam alampalk luua rohkem töökohti Kirde- või Kagu-Eestis. On ju välisturgudel läbilöömise möödapääsmatu eeldus konkurentsivõimeline toodang.

Vaevalt saab aga kvaliteeti loota töötajalt, kes alampalga eest ei suuda rahuldada iseendagi kõige hädapärasemaidki vajadusi, pere ülalpidamisest rääkimata. Odav tööjõud ei ole enam konkurentsieelis nendel turgudel, kus Eesti tahab edukas olla.

Sageli räägitakse, et inimestel puudub töömotivatsioon, sh soov üldse tööle minna. Aga kuidas peaks see soov tekkima? Ühest küljest nõutakse täistööaja eest täisväärtuslikku ja kvaliteetset tööd, mis paratamatult eeldab töötajalt ka eneseharimist ja -täiendamist. Teisalt makstakse töötajale seda kõike mittevõimaldavat minimaalset palka.

Nõiaring tuleb läbi murda: Eesti vajab palgapoliitikat, mis ei taastoodaks töötavaid vaeseid ega suurendaks varanduslikku ebavõrdsust, vaid pakuks inimestele vähemalt perspektiivis võimaluse vaesusest pääsemiseks. Alampalga tõstmine on samm selle poole.