Välisuks on elanike ühine visiitkaart

Vaatamata okupatsiooniaegade nappidele tingimustele telliti eramute välisuksed individuaaltellimusena. Selle tulemusena jätkus vana traditsioon, et hoone välisuks kujundati esinduslikuks. Nõmmel ja Pirital kohtab väga huvitavaid lahendusi ning kahte sarnast ust annab leida.

Hiljem, kui uste tootmine valdavalt industriaalseks muutus, läksid need anonüümsemaks. Tänapäeval on paljud hooned kaotanud oma isikupära just sellepärast, et valmistoodangut on lihtsam kasutada. Hoone renoveerimisel peaks peaukse tellima ikkagi eritellimusena, säilitades nii Tallinnale ja muudele hansalinnadele omase traditsiooni.

Kortermajade puhul on tegemist mitme uksega ? kõigile majaelanikele ühine hoone fassaadi ilmestav välisuks ning igal korteril oma uks. Paljudel paneelmajadel on äravahetamiseni sarnased välisuksed, tihti veel värvitud kruntvärvitaolise värviga. Kuid just detailide abil saab tüüpseid paneelmaju muuta omanäolisemaks ja õdusamaks. Ühistud, kellel fassaadide renoveerimine aktuaalne teema, võiks mugavama standardlahenduse asemel kindlasti kaaluda individuaalset lähenemist.

Omaette teema on korteriuksed. Nendele ei pea niipalju tähelepanu pöörama kui maja välisuksele, kuid tuleb meeles pidada, et neile kehtivad erinõuded. Uks peab olema turvaline, st eemale hoidma varga, koridorist tuleva müra ja kahjutule.

Kuna kõik korterid moodustavad omaette tuletõkke sektsiooni, peab uks tulekahju korral vastu pidama vähemalt 30 minutit. Seda tähendab ka tähis EI30. Kahjutuli ei tohi koridorist korterisse pääseda ega vastupidi.

Olukorda ei lahenda lihtsalt turvauks, sest see pole tulekindel. Viimase kohta saab teada, kui küsida müüjalt sertifikaati. Tulepüsiv uks peab olema tähistatud.

Oluline on see ka nõuetekohaselt paigaldada. Sageli kasutatakse tihendamisel polüuretaanvahtu, kuid see pole piisav ning sellist lahendust ei aktsepteeri ka päästeameti inspektorid. Uks tuleb tihendada tuld takistavate materjalidega, nagu suure mahukaaluga kivivill, kivimaterjalid, krohv, tulekindlad plaadid või spetsiaalsed sertifitseeritud segud.

Korteriust iseloomustav õhumüra indeks peab olema vähemalt 30 dB, mis ei lase sisse naaberkorteritest või koridorist tulevat müra.

Ukse materjaliks on enamasti puit või metall. Metallidest on enam levinud elegantne alumiinium ja tagasihoidlik teras. Terasuks koosneb enamasti kahest teraslehest, mille vahele on täiteks paigaldatud kivivill. See muudab ukse sooja-, heli- ja tulepidavaks. Alumiiniumuksed ehk profiiluksed valmistatakse spetsiaalsetest profiilidest. Viimased on külmatõkestusega ning profiilide sisse paigaldatakse kas klaasing või soojustatud tahvlid.

Puituste puhul tasub eelistada uksi, mis on valmistatud alumiiniumvineeri baasil. Nii seest kui väljast on ukseleht kaetud vineeriga, mille üheks kihiks on alumiiniumleht. See tagab kujupüsivuse, muudab ukse vargakindlamaks ning takistab niiskuse pääsu ukse sisemusse. Täispuidust uste puhul on probleemiks puidu n-ö mängimine, mis takistab uste liikumist ning tihendamist. Täispuidust uksed on ka massiivsemad ja suurem koormus sulustele suurendab ukse vajumist aja jooksul.

Toodetakse ka plastikuksi, kuid need on sobilikud vaid kohtadesse, kus vähe käiakse. Plastikuks pole eriti vastupidav.

Esindusliku peasissekäigu juures leiab oma koha ka sinimustvalge riigilipp. Kuna punalipp oli rohkem tüütus, siis enamikul nõukogudeaegsetel elamutel on tagasihoidlik lipukinnitus. Lipu asukoht oli nii valitud, et kojamees (või majaomanik) heiskamise ja langetamise võimalikult väikese vaevaga tehtud saaks.

Renoveerimise käigus tuleks lipu asukoht taas ausse tõsta. Ettekujutuse, kuidas seda teha, saab, vaadates Eesti-aegsete majade stiilseid detaile. Heisatud lipp peab saama vabalt lehvida, ilma vastu seina või varikatust puutumata. Lipu heiskamiseks on detailsed juhendid olemas ? seinalipu varda pikkus on ligi kolm lipu laiust. Maast kõrguva masti kõrgus kuus laiust. Heisatud lipul peab alumine serv jääma vähemalt kolme meetri kõrgusele maapinnast.

Autor: Ahti Kooskora