Eesti: üheksa aastat head inflatsiooni

Eesti hinnatase on aastaga tõusnud 7% - mis maksis aasta tagasi 100 krooni, maksab täna 107. Klassikaliselt on inflatsioon paha, tõstab hindu, raiskab raha. Temaga võitleb kõige armutumalt Ühendriikide keskpank. USA peabki seisma püsiväärtuste säilimise eest, et dollar oma väärtust ei kaotaks.

Eesti oma valuutakomiteega on teistsuguses ja omamoodi unikaalses seisus, et inflatsioon teeb meid iga päev rikkamaks. Sellisel rikkusel on, tõsi küll, kaks ?aga?. 1) kroon ei tohi devalveeruda ja 2) rikkamaks saame me n-ö Euroopast siiapoole vaadates, eelkõige Euroopa taustsüsteemis, ja mitte ilmtingimata Eesti taustsüsteemis.

Esimene ?aga? on tänaseks praktiliselt kaotanud oma ähvardava olemuse. Et kroon devalveeruks järelejäänud poole aastaga, mil Euroopas tuleb kasutusele sulaeuro, ei usu mitte keegi. Siinkohal sügav kummardus Eesti Pangale, sest vaieldamatult on olnud palju raskemaid aegu kui praegu.

Kuid 2.01.2002 on sulaeuro ka Eestis platsis, mida esimesena hakkavad vahetama sadamate ja lennujaama valuutavahetuspunktid. Aasta lõpuks ringleb euro paralleelselt krooniga. Prognoosin, et nt maad ja kinnisvara hakatakse noteerima euros, võimalik, et ka autode hindu. Juhtub see, et esialgu võtab euro üle dollari positsioonid.

Teine ?aga? on teinud Eestist just sellise eduka riigi, nagu ta täna on. Keskmine palk on rahareformist alates tõusnud 12 korda, THI üle 7 korra. Kuid mitte nende vahes pole asi, vaid 12kordses jõukuse kasvus Euroopa taustsüsteemi järgi, Euroopa ?koordinaatides?. Võrreldav näitaja on SKP per capita ja selle näitaja kasvu ees pole põhjust silmi maha lüüa.

Seega on kõik need 9 aastat, mil kroon ja valuutakomitee on püsinud, inflatsioon töötanud meie kasuks - toonud meid seisu, kus me praegu oleme. Krooni algusaja ülikiire inflatsiooni tingimustes oli kroon ise tugeva surve all, devalvatsioon oleks rikkuse kasvu hetkega ja aastateks põrmustanud. Tagantjärele mõeldes, see oli riskantne mäng - ehitada rikkus paratamatult üles ka inflatsioonile. Kuid valuutakomitee ei sallinud teisi reegleid peale minekut va banque. Ometi läks kõik õnnelikult. Eesti majandus on jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline, majanduskasv on parajalt 5% (kuigi võiks alati olla suurem), mistõttu võiksime täna rahulikumalt hingata. Ja ka inflatsiooni mitte väga peljata, kipub see ju majanduskasvuga ikka kaasnema.

Mis saab edasi? Ei saa ju lõpmatuseni perpetuum mobile moodi inflatsioonist rikkust kasvatada. Kui me juba USA tasemele läheneks, siis muutuksime inflatsiooni pärast vägagi murelikuks: juurde midagi ei võidaks, aga aeg ampsaks rahast tükke välja küll. Aga sinna tasemele on veel aega. Enne seda tuleb arukalt ja sihipäraselt tegutseda, et rikkust kasvatada.

Autor: Mati Feldmann