Astmeline tulumaks vajalik

Vaidlus selle üle, kas me peaks maksukoormuse valima Põhjamaade tasemel või seame eesmärgiks madala maksukoormuse, lähtub põhimõtteliselt valest eeldusest, majanduse rolli absolutiseerimisest ühiskonnas.

Vajaliku maksukoormuse suuruse üle otsustamine saab olla üksnes iteratiivne protsess, kus samm-sammult püütakse kooskõlastada ühiskonna majanduslikke ja sotsiaalseid eesmärke. Et seda teha, peame loomulikult kõigepealt defineerima piisava selgusega, millisena me Eesti ühiskonda näha tahame, millised on meie lühi ja pikemaajalised eesmärgid (mitte ära segada neid eesmärkide saavutamise võimalike vahenditega), ja aru saama, kuidas ja mille eest on eesmärke võimalik saavutada.

See kooskõlastamine on keeruline, professionaalseid oskusi ja teadmisi nõudev töö, millel pole midagi pistmist meil levinud loosungitega vehkimisega. Teiseks ei tohi maksukoormuste võrdlemisel näiteks teha ka selliseid vigu, et võrreldakse üks ühele niisuguste riikide maksukoormust, kus ühes on töövõimelisest elanikkonnast rakendatud 70?75% ja teises ainult 55%. Samuti peab maksukoormuse suuruse hindamisel arvestama sellega, milline on selle riigis pensionäride ja töötajate arvu suhe ? kas üks pensionär 3,4 töötaja kohta, nagu on Ameerikas, või 1 pensionär 1,55 töötaja kohta, nagu on meil.

Lõpuks pole tähtsusetu seegi, mida ühes või teises riigis maksukoormuse hulka arvatakse. Põhiline erinevus maksukoormustes Euroopa ning Jaapani ja Ameerika vahel tulebki sellest, et neis riikides on sot-siaal- ja tervisekindlustus korraldatud Euroopa maadest erinevalt.

Pole kahtlust, et väikese sissetulekuga inimesed on Eestis tulumaksuga ülemaksustatud. On absurdne, et ka toimetulekutoetust saav inimene maksab oma maksustatavalt tulu igalt kroonilt 26% maksu, et siis hiljem toimetulekutoetust taotlema hakata. See on inimesele alandav ja majanduslikult ebaratsionaalne.

Väikese sissetulekuga inimeste jaoks on praegune maksumäär liiga kõrge. Seepärast on astmelise tulumaksu sisseviimine sotsiaalselt vajalik. Madalama astme tulusid, ütleme tulud kuni 3-4 tuhande kroonini, võiks maksustada 10 või 13% määra järgi. Õigustatud oleks ka kõrgema, 33?35% maksumäära sisseviimine, kuid ma pole kindel, kas Eesti jõukatel jätkub selleks piisavalt solidaarsust ülejäänud rahvaga.

Kuid nii ühe kui teise valiku korral tuleb eelarves puudu jääva raha kompenseerimiseks kas tõsta käibemaksu või maksustada aktsiisiga luksukaubad, kehtestada varandusmaks ja progresseeruv pärandimaks. Isiklikult pooldan viimast varianti või siis kombinatsiooni mõlemast variandist.

Tulumaksu avalikustamise vastu on minu arvates ainult üks tõsiseltvõetav väide. Me ei suuda kindlustada, et pärast tulude avalikustamist jõukamad inimesed ei satu kurjategijate kontsentreerituma rünnaku al-la. Põhimõtteliselt olen tulude avalikustamise poolt.

Loomulikult olen varade deklareerimise poolt, sest ilma selleta ei täida ka tulude deklareerimine oma eesmärki. Kuid samas ei või asja ka absurdseks muuta ja hakata nõudma igasuguse tühja-tähja deklareerimist.

Ilmselt õige seostada varade deklareerimine varade maksustamisega. Nii oleks üheaegselt tagatud kontroll varade deklareerimise õigsuse üle, s.h takistatud ka rahapesu ja muud seesugust. Teiselt poolt oleks tagatud ka jõukamate inimeste suurem toetus omavalitsuste eelarvetele. Nii on see ju peaaegu kõikjal maailmas.

Autor: Peeter Kreitzberg