Kodu ja selle ümbrus

Peale elamu ja kaubandusalade on juurde vaja ka puhkealasid ja sotsiaalrajatisi, mis on mõeldud ühistegevuseks. Laste mänguväljakud, puhkenurgad, lõkkeplatsid, spordiväljakud, grillinurgad ? sotsiaalset läbikäimist soodustavate rajatiste nimistu on pikk. Neile sekundeerivad väikevormid ja haljastus. Miljöö kujuneb paljudest pisidetailidest.

Planeeringute elluviimine on problemaatiline. Krunti, kinnistut või kinnisvara soetades peaks tulevane omanik kontrollima planeeringu olemasolu ning peale omandiõiguse dokumentide kindlasti nõudma ka koopiat detailplaneeringust. Ostu-müügi lepingus tuleks kindlasti ära määrata, kelle kohustus on planeeringus välja toodud lahenduste elluviimine ? kuhumaani rajab arendaja ja millised (krundivälised) rajatised peavad omanikud ise rajama.

Planeering ei tähenda, et tee, mis sinna joonistatud, ka rajatakse. Palju on olukordi, kus maa omanik ostab maa ja arvab, et tee kuulub enesestmõistetavalt krundi juurde ? paraku pistab arendaja-müüja raha taskusse ja kaob. Omavalitsus, kelle kohustus oleks avalikke teid hallata, keeldub tee ehitamisest ja lõpptulemusena tuleb krundi omanikul maksta krundi eest topelthinda.

Kui näiteks planeeringus on sotsiaalmaa, siis tuleb uurida, kas see tähendab, et arendaja rajab sinna puhkeala või jäetakse see reservi plaaniga sinna tulevikus midagi sellist rajada. Paratamatult osutub vajalikuks naabrite ühine tegutsemiskava või hoopis ühistu loomine, et planeeringu alal paiknevat asumit hallata. Omavalitsuse peale ei saa sellistes olukordades loota.

Planeeringutes osalemine on väga tagasihoidlik. Olgugi, et tegemist on avaliku protsessiga, on huvi selle vastu olematu. Avalikud arutelud toimuvad tihti vaid paberil, sest peale omavalitsuse ametnike, kes on sellega kohustatud tegelema, ei ilmu kohale keegi. Alles siis, kui ajakirjandusse tagantjärele mõni arglik kaebekiri ilmub, hakatakse huvi tundma ja kisa tõstma. Selleks ajaks on juba rong läinud.

Õued. Tihti tähistab hoovi liiklusmärk 573 ?õueala? ja kõik. Ehk teisisõnu koosneb õu söötis haljasalast, mis on sageli autosid täis pargitud, amortiseerunud ronimisredelist, katkisest liivakastist, kaootilisest kõrghaljastusest. Kõik see on läbisegi paisatud, mille tulemusena pole lastel kuskil mängida või rattaga sõita, autodel pole piisavalt parkimiskohti ja elanikel kohta, kus lihtsalt lõõgastuda ja vestelda. Puuduvad võimalused pisipere aktiivsemaks tegevuseks.

Ehitusnormidega selliseid asju ei lahendata, selleks on vaja ühistegevust ? elujõulisi ühistuid ja elanike huvi niisuguste rajatiste vastu. Linnaosade kommunaalehituse rahakotid on kõhnad, seetõttu suudavad nad välja ehitada sotsiaalrajatisi üksikute asumite kaupa ? siin-seal on tekkinud uued mänguväljakud, mis koheselt ülipopulaarseks muutuvad.

Ka hoov vajaks detailsemat projekteerimist ja paberil läbitöötamist. Kaasata tuleks ühistuliikmed, planeerija, arhitekt, maastikuarhitekt (haljastaja). Hea oleks mitme ühistu koostegevus. Siis on võimalused suuremad ja hoovid saavad multifunktsionaalsemad.

Üks teema, millega pidevalt kimpus ollakse, on liikluskorraldus, eelkõige parkimine, kõnniteed ja jalgrattarajad. Autostumine on kiire, aga magalaid rajades ei arvestatud nende juurde piisavalt parkimisvõimalusi (rääkimata nendest aladest, mis rajatud ajal, kui autosid polnud). Selle tagajärjel tekkinud kaootiline parkimine võtab rohkem ruumi kui parklad. Haljasalad ja kõnniteed blokeerinud autod takistavad kogu hoovi inimsõbralikku kasutamist.

Parkimine on õuealade korrastamisel esmane probleem ja sama oluline kui küttekulutuste vähendamine või hoonete väljanägemise parandamine. Samuti tuleks rajada tupikteid, et vähendada kvartalite sisemust läbivat transiiti ja nn lõikajaid, kes valivad alati kõige lühema trajektoori ühest punktist teise.

Vabaplaneeringuga magalates on õuealade ja hoovide rajamine komplitseeritum. Vanemates rajoonides, kus hoonestus on paigutatud tänava äärde, tekivad majade vahele siseõued. Kvartali majade ühendamisega ja hoovi ümber aia rajamisega on võimalik tekitada turvalisi siseõuesid ? alad, mis vaid selle asumi elanikele. See on ka oluline osa naabrivalvest. Vabaplaneeringuga alade tarastamine ei ole õige lahendus, sest see ei pruugi miljööd kuidagi paremaks muuta, pigem süvendab getostumist.

Hoovide väljaehitamisel on kaks tasandit ? funktsionaalsus ja detailid. Haljastus ja arhitektuursed väikevormid on pisidetailid, mis hoovi kujundavad ? vaid hoovi sulgemine ning kogu ala asfaldiga katmine ei muuda elukeskkonda oluliselt paremaks. Ka haljastusega on võimalik hoovi tsoneerida ? põõsastik või puude rivi võib markeerida autode parkimist.

Haljastus peaks olema mitmekülgne, madal, kõrge, igihaljas ja hooajaline. Igaks aastaajaks peab olema midagi. Kui hoovid on väiksed, võiks rajada ka parklad murukattega. Selleks on lahendused olemas ja need pole oluliselt kallimad betoonkividest või asfaltkattest.

Aktiivne puhkus on tähtis, seetõttu tuleks kindlasti kaaluda terviseraja rajamist: väike ringtee neile, kes veel tänaval rattaga sõita ei saa (tohi). Et muud haljastust (ka autosid) säästa, tuleks kindlasti rajada palliväljak. Mida suurem on õueala, seda multifunktsionaalsemaks saab seda muuta.

Kindlasti tuleb miljöö kujundamisel arvestada olmejäätmete kogumisega. Taaskasutamine muutub üha aktuaalsemaks, mistõttu üks prügikast asendub mitmega, et koguda prügi sorteeritult. Sellelks, et prahti laiali ei kantaks ning takistada vandalismi, võiks rajada suletud varjualuse. q

Autor: Ahti Kooskora