Haigla on minu teine laps

Mängisin juba lapsena arsti, tegin mänguloomadele sidemeid ja andsin rohtu. Minu ema rõhutas alati, et haridus on tähtis ? ta tahtis ise arstiks saada, aga perekonda tabas pankrot ja ema elaski siis meie kaudu oma unistusi välja. Tundub, et sain selle soovi juba emapiimaga kaasa.

Kindlasti kannatab. Kuni tänaseni püüan ma ka arst olla. Alustan iga päeva visiidiga, aga viimastel aastatel, eriti peale sihtasutuse moodustamist ma enam praktilise kliinilise tööga ei tegele, sest vastasel juhul ei jääks haigla juhtimiseks aega.

Üldse pole planeerinud. Kui ma alustasin tööd lastearstina, siis hakkasin seda elukutset esimesest päevast armastama. Ka Laste Reanimatsiooniteenistuste loomisega alustasin selleks, et laste heaks midagi konkreetset ära teha. Astusin ka aspirantuuri mitte karjääri pärast, vaid ikka eesmärgi nimel. Peaarsti koha võtsin vastu kollektiivi soovil. Sihtasutuse Tallinna Lastehaigla juhatuse esimehe kohta taotledes läbisin konkursi, et viia lõpuni haigla uuendamine ja lasteteenistuse ühendamine.

Kui on eesmärk, siis tasub alati otsida vahendeid selleni jõudmiseks, mitte leida põhjendusi, miks midagi teha ei saa. Minu eesmärk on olnud muuta meie haiglas haigete olukord paremaks ja tagada ravi kõrge kvaliteet. Ma arvan, et suure osa edu saavutamisest moodustab meeskond, üksinda ei tee mitte midagi.

Otsus asuda laste intensiivraviteenistuse rajamise etteotsa. Samuti 10 aasta tagune otsus võtta vastu peaarsti amet, kuigi ma tookord tippjuhtimisest midagi ei teadnud.

Lastehaigla arendamine ja intensiivravi teenistus, mis jääb ikka minu lapseks. Ka lastehaigla toetuseks loodud heategevusvõrk toimib nüüdseks edukalt. Samuti on õnnelik kordaminek elus see, et mul on tütar, kes on noor arst ja võiks tulevikus minu tööd jätkata.

Ma ei tea, kas see nüüd viga on, aga kuna ma olen viimased 10. aastat elanud ainult tööle, on mul kahju sellest, et minu väga heade sõprade ring, kellega ma suhtlen, on aja jooksul töö tõttu kokku kuivanud. Ka hobidega tegelemine on jäänud tahaplaanile.

Meditsiin areneb tormiliselt, mistõttu jätkuv enesetäiendamine kuulub elukutse juurde. Tartu Ülikoolist sain kaasa algteadmised, kõik edasine tuli juba töö ja juurdeõppimise käigus. Tegelikult arvan, et hea arst saab olla ainult pidevalt õppides.

Laste intensiivravi ja anestesioloogiaga hoian ennast kursis igapäevast tööd jälgides, perioodika ja konverentside najal. Tervishoiu juhtimisalast kirjandust ja teavet kogun ka kontaktidest teiste haiglatega ning Hospital Healthcare Europe kaudu. Pean väga heaks ka ajalehtedes ilmunud juhtimisalaseid artikleid ja kogumikke.

Erialaselt oli aatelisusega minu suureks eeskujuks dotsent Leida Keres. Ka ema ja venna mõju on olnud suur, kusjuures vend on minu parim nõuandja juhtimise alal.

Kuidas saada uut projekti ja finantseeringut. Praegu on käsil vastsündinute osakonna renoveerimine. Ka tuleb tööle panna haiglareformi käigus moodustatud kompleks, kuhu kuuluvad lisaks lastehaiglale veel Nõmme Lastehaigla ja Kesklinna Lastepolikliinik. Tuleb luua uus meeskond ja ma tunnen ka, et pediaatrid on minu vastutusel ning neile tuleb töökohad leida. Vahel ärkan öösel üles ja mõtlen, mida peaks tegema, et võidaksid nii lapsed kui personal.

Praegu on mul tööleping viieks aastaks. Kindlasti peaks mõtlema tööalase järeltulija kasvatamisele. 10 aasta pärast loodan olla oma lapselapsele hea vanaema ning pühendada rohkem aega maakodule.

Autor: Edith Kiilmaa