Kas tuleks takistada ajude väljavoolu?

Tänapäeva riikide (majandus)- edu rajaneb suures osas innovatsioonil ? teaduse, tehnika ja tehnoloogia jm arendustegevuse saavutuste kiirel äriks vormimisel. Seetõttu teevad riigid suuri pingutusi selleks vajaliku ajupotentsiaali arendamiseks ja ka ülesostmiseks.

Näiteks on USA teadussaavutused ja innovatsioon suures ulatuses sündinud tänu teistest riikidest hangitud ajupotentsiaalile ? ca 30 Mehhiko doktorikraadiga inimestest, 75 Jamaika kõrgharidusega inimestest, miljon Indias koolituse saanud spetsialisti töötab USAs (peaministri kõnest Pärnu juhtimis- ja Tartu innovatsiooni strateegia avakonverentsil).

Käivitumas on Euroopa Liidu IV raamprogramm, mille üks põhisuunitlus on teaduspotentsiaali mobiilsusele ja teadlaste liikumisele võimalikult heade tingimuste ning teadustegevuse baasi loomine. Seega peaks lähiajal käivituma USAga analoogne protsess ka ELis.

Samal ajal vähendab ajude äravool doonorriikide arengupotentsiaali ja tekitab täiendavaid kulutusi haridus- ja raskusi majandussüsteemile. Eriti raskelt võivad need tegurid mõjutada Eesti ühiskonda. Üht-teist ? uhkust oma rahva esindajate saavutuste üle, mõningast materiaalsete vahendite tagasivoolu riigi (tarbimis)ma-jandusse, täiendavat kanalit meie perspektiivi arendamiseks (aga ka äravooluks!) ? saab sellest muidugi ka tagasi.

Samas on enamik maailma siirdunud spetsialiste koolitatud maksumaksja rahaga. Siit tekibki kiuslik mõte: kas maksumaksjale piisab aust ja uhkusest või tahab ta ka ise sellest ühiskondliku rikkuse kasvamise protsessist osa saada. Kuidas vältida olukorda, et madalama elatustasemega riigi haridusinvesteeringud ei muutuks rikkama riigi eduteguriks ning vaesem riik rikka riigi hariduskoolituse kolooniaks? Ja et meie just vaesemaksjääja rolli ei satuks?

Üks võimalus on maksustada väljarändavad spetsialistid, mis aga tundub olevat ebaefektiivne võte, samuti võib seda käsitada ka inimõiguste rikkumisena. Normaalsem oleks see probleem lahendada isetasuva haridussüsteemi sisseseadmisega, kus koolitatav maksab ise kinni oma haridusinvesteeringu. Selleks, et koolitatav saaks seda teha, peaks riik teda toetama soodsama laenu või laenutagatise võimaldamisega.

Spetsialistide kodus hoidmiseks võiks riik neile pakkuda veel võimalust laenu osaliseks kustutamiseks ajal, mil spetsialist töötab Eestis või Eesti riiklike organisatsioonide või eesti residentide omanduses olevate firmade teenistuses välismaal. Sellele lisanduksid erinevad peamiselt eraalgatusel käivitatud stipendiumid, grandid ja nn pearaha süsteem alg- ja keskhariduses jms. Pakutav koolitus (haridussüsteem tervikuna) peaks olema allutatud ka tugevale riiklikule kvaliteedikontrollile. Koolidele oleks see veel üks ?süst? viia oma koolitustase selliseks, et mitte ainult Eesti elanikud sealt haridust ei nõudleks, vaid seda teeksid ka välimaalased, tuues riiki, sh kooli lisakapitali.

Seega tundub avatud maailma tingimustes olevat vältimatu viia ka haridussüsteemi sisse turumajandusmehhanismid. Konkurents hariduses peaks omakorda korrastama haridusmaastiku ja pühkima teelt kehva kvaliteediga ja kehvalt majandatud haridusasutused. Koolitatava kaitsmiseks peaks riigi ülesanne olema peale kvaliteedikontrolli ka (potentsiaalsele) õppurile koolitusasutuse kohta igakülgse erapooletu informatsiooni jagamine.