Enne kodu ostu tuleb unistada

Kinnisvaraeksperdi Tallinna büroo hindamise ja analüüsi osakonna juhataja

Just sellepärast tasubki enne unistada, et rahulikult läbi mõelda ? mis on meie jaoks oluline, mille eest tasub maksta.

Otsuse lähetekohaks on ühelt poolt minimaalsed vajadused ? mitu tuba või ruutmeetrit. Teiselt poolt maksimaalsed võimalused ? kui palju meil on raha. Tavaliseks koduostja sooviks on kõiki soove rahuldav kodu võimalikult odavalt. Kahjuks jääb see sageli unistuseks, enamikul meist tuleb leida kompromiss soovide ja võimaluste vahel.

Kodule esitatavad nõudmised on paljuski seotud sellega, kui pikka aega me seal kavatseme peatuda. Kui tegemist on paari-kolme või ka viie aastaga, siis oleme tolerantsemad ja valmis rohkemateks loobumisteks. Pikemaajalise kodu otsinguil oleme märksa nõudlikumad. Kodu on midagi väga isiklikku, oleme sellega seotud iga päev. Kodu otsimine on nagu elukaaslase valik ? otsime ideaalset, aga leiame endale väärilise. Suhe ajutise koduga on nagu suhe töökaaslase, lapse või sugulasega ? me võtame teda sellisena, nagu ta on, püüdes hoida sõbralikke suhteid.

Asukoha puhul tuleks mõtiskleda selle üle, kus ja kuidas me liigume. Näiteks kui keegi pereliikmetest ei tööta ega õpi kesklinnas, pole mõtet maksta kalli kesklinna läheduses paiknemise eest. Infrastruktuur on praeguseks hästi arenenud ka linna äärealadel, tekkinud on tugevad regionaalsed keskused ja ilma kesklinnata on täiesti võimalik toime tulla.

Kui lapsed käivad koolis, mida me ei tahaks vahetada, pole kooli lähedus meie jaoks korteri väärtust tõstev tegur. Kui me oleme veendunud autoinimesed, ei ole ühiskondlikul transpordil meie jaoks lisaväärtust, kuid kindlasti mõjutab turuväärtust. Võiksime selle asemel otsida hoopis suuremat krunti tihedast asustusest eemal.

Sama vastupidi. Linnast väljas on kinnisvara odavam, aga kui meil tuleb selleks peresse (lisa)auto muretseda ja transpordikulud kasvavad hüppeliselt, on kokkuhoid küsitav. Ehk oleks siiski mugavam elada linnas ja maksta sama raha laenu igakuise tagasimaksena? Ja nii edasi.

Näiteks võib pealinnas töötaja 350 000 krooni eest valida kas 1toalise kesklinnas, 2toalise ?magalas?, 3toalise Keilas või 4toalise Maardus. ?Uugametsas? saaks selle eest juba terve maja, Lõuna-Eestis võib-olla ka mitu.

Mõlemal on omad head ja vead. Eramu puhul nimetatakse esimese eelisena sageli privaatsust. Paneksin selle taha küsimärgi, vähemalt linnas küll ? vähesed jaksavad enesele soetada omaette olemiseks piisava hulga ruutmeetreid. Enamasti ollakse eramus naabritel rohkem n-ö peo peal kui korteris (kes külas, mis seljas, uus auto jne). Korteris elades on anonüümsus suurem.

Kui rahamure ei segaks, otsustaks enamik uue kasuks ? paljude jaoks on see väärtus omaette. Eeldatavalt on ka seisukord parem, kui just ehitaja praaki pole teinud. Siiski on üksjagu inimesi, kes põhimõtteliselt eelistavad vana, millel on oma hõng. Väljakujunenud ja roheline elukeskkond kaaluvad üles võimalikud üllatused seisukorras ja ettenägematute kulutuste riski.

Olen kohanud ka sellist suhtumist, et kui ideaalset ei saa, siis ei osta üldse. Ka see on valik ? elada oma pilvelossis. Kui sellega ei kaasne kibestunud kriitikat teiste, praktilisema meelega inimeste valikute suhtes, on ju kõik hästi.

Autor: Veronika Ilsjan