Isiku jälgimine ilma nõusolekuta võib riivata privaatõigusi

Eestis pole positsioneerimisteenus ammu enam uudis. EMT pakub iseenda asukoha väljaselgitamist igasuguste piiranguteta. Teiste isikute positsioneerimiseks on vajalik nende nõusolek. Vastavasisulise nõusoleku peab andma isik, kelle nimele on registreeritud telefon, mille asukohta soovitakse jälgida. Nii tulebki välja, et Eestis on täiesti võimalik teha kindlaks pere 13aastase poja taskusse soetatud mobiiltelefoni asukohta. Kohe algusest on positsioneerimisluba mõlema lapsevanema kasuks, ilma et võsuke sellest kuidagi teadlik oleks.

Probleemi juriidiline külg on Eestis mõnevõrra lombakas ? jälitustegevuse seadus reguleerib üksnes jälitusasutuste tegevust, kuid sätestab ühtlasi, et jälitustegevus, mida ei teosta seaduses sätestatud jälitusametkonnad, on ebaseaduslik. Samuti on ebaseaduslik jälitustegevus, mida küll teostavad selleks ettenähtud ametkonnad, kuid mida ei teostata seaduses ettenähtud juhtudel ja korras või mis ei järgi seaduses sätestatud jälitustegevuse eesmärki.

Kas positsioneerimise puhul on tegemist jälitamisega? Kui selle eesmärgiks on isiku asukoha kindlakstegemine ilma tema nõusolekuta, siis ilmselt küll.

Euroopa Liidus 2002. aastal kehtestatud direktiiv 2002/58/EC isikute privaatsuse kaitse kohta elektroonilise kommunikatsiooni kontekstis seab eesmärgiks isikute põhiõiguste, seega ka privaatsuse, tagamise ning nõuab isikuga seonduvate andmete töötlemiseks siseriikliku õiguse tuge, sealhulgas enamasti ka isiku enda nõusolekut. Ka isikuandmete kaitse seaduses on isikuga seonduva teabe edastamiseks eeldatav isiku nõusolek. Muu hulgas käsitleb direktiiv asukohainfo töötlemist.

Probleemi üle arutledes kohtume mitmete küsimustega. Kas positsioneerimise tulemusena saadava teabe näol on tegemist isikuandmetega? Või kas internetti ühendatud arvuti IP-aadress või auto riiklik registreerimismärk on isikuandmed? Niipea, kui see on seostatav tuvastatud või tuvastatava füüsilise isikuga, on tegemist isikuandmetega. Nende töötlemine, sealhulgas kogumine ja kasutamine, ei ole isiku nõusolekuta enamasti lubatud.

Euroopaliku privaatsuse kaitse kontseptsiooniga selline tegevus ilmselt päris kooskõlas ei ole, välja arvatud juhud, mil vanematel on ka tegelikkuses alust karta, et nende lapse elu on ohtu sattunud. Laste mobiiltelefoniga jälgimise üle peeti umbes aastapäevad tagasi lahinguid ka Inglismaal, kus kaks kadunud last leiti jõhkralt mõrvatuna. Hädakella vajutamine veerand tundi üle läinud kojujõudmise pärast või lihtsalt uudistamine, kus võsuke oma sõpradega kohtub, ei ole kehtiva õiguse mõttes kindlasti õigustatud.

Kogu probleemi keskmes on kaalukas argument isiku privaatsuse ja vaba arengu seosest ? isik, keda pidevalt jälgitakse või kellel on hirm, et teda võidakse tema teadmata jälgida, allub seeläbi teda jälgivate isikute kontrollile ega ole päriselt vaba toimima oma tegeliku tahte kohaselt. Euroopa kohtupraktika kohaselt on privaatsusõiguse üks kindlamini kaitstavaid aspekte isiku õigus teada, mida teised tema kohta teavad.

Veidi aega tagasi oli sarnane teema teadusringkondades üleval ka seoses koduloomade jälgimisega. Sellele tegevusele leidus hulgaliselt vastaseid. Olukorra lahendamiseks ning kõikide nüansside väljaselgitamiseks on vaja üheselt mõistetavat lahendust mõnelt kohtuorganilt.

Autor: Eneken Tikk