2. november 2003 kell 22:00

Globaliseerumisest tõuseb Eestile tulu

Globaliseerumist mõistetakse tavaliselt kui majanduslike, poliitiliste, kultuuriliste ja muude sidemete tugevnemist riikide ja rahvaste vahel. Eestile on osalemine globaliseerumise protsessis olulisem kui suurematele riikidele, kuna umbes 60 protsenti meil loodavast väärtusest realiseerub alles selle eksportimise järel.

USA ekspordib näiteks ainult 8 ja Venemaa 9 protsenti, Euroopa suuremad riigid 20-25 protsenti oma SKPst. Globaliseerumise vastased esinevad seisukohaga, et see protsess toimub suurriikide diktaadi all, kes kasutavad oma majanduslikku ülemvõimu maailmas nõrgemate, eeskätt arengumaade ekspluateerimiseks.

Ka TTÜ professor Kaarel Kilvits kirjutab (EPL 20.06.03), et kõrge palk arenenud tööstusriikides ei tulene töötajate tarkusest ja usinusest, vaid see on mittetöine tulu, nende osa muu maailma ekspluateerimisest. See palk olevat revolutsioonidest ja majanduskriisist ära hirmutatud ettevõtjate ja riigi maks sotsiaalse rahu eest. Eesti olevat perifeeria, kuhu rikkad riigid suruvad energia-, tööjõu- ja maamahuka väikese lisandväärtusega tootmise.

Globaliseerumise viljad ei jagune võrdselt, kuid kas põhjus peitub ekspluateerimises? Tootmise peamised tegurid ? maa (jt loodusrikkused), inimeste tööjõud ja kapital ? pole kaugeltki ühesuguse kättesaadavuse ja tähtsusega. Viljakandvat maad saadakse juurde jäätmaade, metsade ja isegi merede arvel. Loodusrikkused, kaasa arvatud nafta, kuld ja teemandid, pole vaatamata masendavatele prognoosidele ammendunud ja neid annab ka toota kunstlikult. Vabu inimkäsi pakuvad piiramatult vähearenenud maad ning inimeste töövõimet annab haridusega suurendada.

Kõige defitsiitsemaks on osutunud maailmas kapital, eeskätt kaasaegsed kallid masinad ja seadmed. Nende soetamine käib vaesemate maade firmadel üle jõu. Seetõttu võib ebavõrdsuse põhjusena maailmas näha mitte vaesemate maade ekspluateerimist, vaid hinnakujundust rahvusvahelistel turgudel, kus teadusmahukaid tooteid, nagu arstimid ja arvutite tarkvara, milledesse on aastakümneteks mahutatud tohutud ressursid, hinnatakse kõrgemalt võrreldes töö- ja energiamahukate ning loodusrikkustel põhinevate toodetega. Ekspluateerimist käsitleb rikkuse allikana ainult marksistlik majandusteooria. Kaasaegsetes õpikutes tavaliselt mõiste puudub. Marxi ?Kapitali? kohaselt toimub ekspluateerimine kahel viisil ? pikendades tööpäeva või suurendades töö intensiivsust.

Kuid nii ei anna USA teistest kiiremat rikastumist seletada ülejäänud maailma ekspluateerimisega. Nimelt on tööpäev USAs pikem kui üheski Euroopa riigis ning sama võib öelda töö intensiivsuse kohta ? inimeste tööstress on USAs sagedasem kui kusagil mujal maailmas. USAs on taganud kõrge elatustaseme ressursside efektiivsem ja tootlikum kasutamine. Palkade ja pensionide tase Eestis on võrreldes Euroopa Liidu (EL) riikidega muidugi nigel, võrreldes endiste ?vennasvabariikidega? aga kadestusväärne. Inimeste rahulolematus tuludega on suunatud valitsuse ja Riigikogu vastu, kes olevat rahvast eemaldunud. Tegelikult ei sõltu meie heaolu kuigivõrd kellegi arusaamisest ega tahtest, vaid meie tööstuse, põllumajanduse ning ka teiste eluvaldkondade ajast ja arust tehnoloogiast, mille väljavahetamiseks puuduvad vahendid.

Enamikul Eesti ettevõtetest, eeskätt väikestel ja keskmise suurusega firmadel, arvestatav kasum puudub. Seepärast on alusetud väited, et kasumi vähendamisega võiks tõsta madalalt tasustatud töötajate palku.

Elatustaseme tõusu aluseks Eestis on arendustegevus ning teadusmahukate toodete juurutamine. Oleks vale mõelda, et sellega muutuks Eesti ise vähemedukate maade ekspluateerijaks. Küll osaleksid meie kodanikud hüvede saamisel globaliseeruvas maailmas soodsamate maailmaturu hindade kaudu. Ning selle vältimatuks tingimuseks on Eesti süvenev osalemine rahvusvahelises koostöös ka EL liikmena.

Autor: Kaupo Kumm

Hetkel kuum