Liinigigandid ahistavad maaomanike õigusi

Kinnistule seatud piiratud asjaõigus viib üldjuhul maa hinna alla, mistõttu maaomanikud ei ihalda isiklike servituutide seadmist läbi nende kinnisasja kulgevatele Eesti Energia elektriliinidele või Elioni telefonikaablitele. Piiratud asjaõigusega kaasnevad paratamatult kitsendused kinnistu kasutamisel, pärsitud on metsamajandamine, põlluharimine, liiniservituudi juures kehtivad kaevetööde piirangud ja ehituskeeluala.

Seadus näeb ette, et olenemata asjaolust, kas mis tahes võõrast kinnisasja läbivad kommunikatsioonid on kinnistusraamatusse kantud või mitte, vastutab kinnisasja omanik nende säilimise eest n-ö oma peaga. Valdav osa sellistest trassidest on aga kunagi sinna rajatud maaomaniku loata, seda ei ole keegi isegi mitte küsinud. Ja maaomanik vastutab liinide eest isegi siis, kui telefoniliini tegelik omanik pole selle vastu aastaid vähimatki huvi ilmutanud. Ju pole sel liinijupil midagi juhtunud, sest kui näpuga seadusetähes järge ajada, on Elionil või elektriliini puhul Eesti Energial liinirikke korral igal ajal õigus oma masinatega liini remontima tulla. Oodaku talumehe hein niitmist või vili koristamist. Maaomanikul on õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, ent see eeldab ametiasutustes protsessimist, kohtus käimist, advokaatidele maksmist.

Liinirajatistega koormatud maatüki omanikku võivad oodata muudki ohud. Nõuetes liinirajatise kaitse kohta (RTL, 2001, 1, 9) öeldakse: ?Liinirajatise kaitsevööndis tegutsev isik kannab kõik oma tegevuse tõttu liinirajatise kaitsevööndis liinirajatise kaitsmiseks vajalike abinõude rakendamise kulud. Liinirajatise kaitsevööndis kasvavate puude okste lõikamise kohustus on maavaldajal, kelle maal need puud kasvavad.? Tõsi, töödega seotud kulud peab korvama liinirajatise omanik, kuid kohustus jääb kohustuseks.

Sama eeskiri ütleb, et liinirajatise kaitsevööndis on ilma rajatise omaniku loata keelatud ehitada, rekonstrueerida või lammutada hooneid ja rajatisi, teha mis tahes geodeetilisi, laadimis-, süvendus-, lõhkamis-, üleujutus-, niisutus- ja maaparandustöid, istutada ja langetada puid või põõsaid jne. Maaomanik tõlgendab se-da üheselt ? liinirajatise kaitsevööndis on keelatud igasugune majandustegevus. Pealegi mõjuvad sellised käsud ja keelud maaomanikule igas mõttes ahistavalt. Näib, et sellistel puhkudel on vähe katet ka ühel demokraatliku õigusriigi alustaladest ? omand on püha ja puutumatu.

Märkimist väärib veel asjaolu, et eeskirja kohaselt ei vabasta liinirajatise ebatäpne märgistamine selle kaitsevööndis tegutsenud isikut vastutusest. Seega ? trassi omaniku tegemata töö võib põhjustada lõppkokkuvõttes kahju hoopis õnnetule maaomanikule, kes teadmatusest mingi Jumalast unustatud telefonikaabli kusagilt põllusiilu alt välja kündis.

Teoreetiliselt on omanikul õigus oma kinnistu mistahes moel kasutamise või koormamise eest muidugi tasu nõuda. Kuid mainitud monopolistid ei rutta selliseid lepinguid sõlmima. Selle asemel võttis valitsus tõenäoliselt suuresti suurfirmade survel vastu määruse, mille kohaselt on vallad kohustatud vähendama maamaksu 25%, 50% või 75% neil omanikel, kelle maavaldustel paiknevad tehnilised rajatised.

Sellisel moel jääb küll ettevõtetele nende megakasum alles, kuid omavalitsuste seisukohalt on tegemist lühinägeliku seadusega, kuna säärane kord vähendab raha laekumist valla eelarvesse ning lõpptulemusena vähendab iseäranis nn ääremaa niigi suhteliselt viletsal järjel omavalitsuste jätkusuutlikkust, sest maa kasutamisega seotud kulutused jäävad valla kanda.

Autor: Avo Eisen