Terrorism oli, on ja jääb

Ameeriklased püüavad ju-ba mõnda aega meid uskuma panna, et terrorismi näol olevat tegemist inimkonna pikas ajaloos peaaegu et uusnähtusega. 11. septembril 2001 toimunud midagi varemkogematut. Tumedad jõud ründasid New Yorki ning Washingtoni ja alustasid ülemaailmset suursõda. Aga olge julged! USA koos liitlastega astub vajalikud sammud, annab väärilised vastulöögid ja sõda võidetakse.

Venelased lähevad kaugemale. Nemad lubavad terrorismi hävitada. Vladimir Putini tõus presidendiks 2000 oli otseselt seotud tõotustega purustada jäädavalt ? täpsemalt lampkasti ajada ? kõik need, kes külvavad hirmu ning õudu. Neoimperialistlik jõhkrus, mida Moskva rakendab eesmärgi saavutamiseks, ei ole võrreldav Washingtoni säästvama tegevuse ning vahendite paindlikuma valikuga. Samas on ka Vene retoorika kuulutanud terrorismi ennenähtamatuks arusaamatuseks. Tõsi, lisaklausliga, et selle on põhjustanud Nõukogude Liidu lagunemine.

Sellest ajast peale, kui inimesest sai meie planeedi A ja O, on ikka leidunud isendeid, kes on hirmutamise või väljapressimisega sundinud teisi käituma enda huvides. Pantvange võeti juba tollel kaugel ajal, kui Aafrikas, Aasias ja Euroopas uitasid ringi küttide ning korilaste salgad. Tsivilisatsioonide teke ei kaotanud iidset tava, vaid muutis selle rafineeritumaks. Peagi lisandus riiklik ehk võimulolijate terrorism alamate distsiplineerimiseks.

Enamik revolutsioone on kaasa toonud terrorismilaine. Ent kunagi pole puudust tuntud ka madalama taseme üritajatest ? olgu nendeks XIX sajandi anarhistid, 1920-30ndate paremäärmuslased, 1960-70ndate vasakäärmuslased pluss organiseeritud kuritegevus ja mitmesugused survegrupid natsionalistidest looduskaitsjateni. Eesmärgid erinevad. Valimatu vägivallaga tahetakse kord luua nn revolutsioonilist situatsiooni vana korra kukutamiseks, kord maksta kätte tegelike või ettekujutatud alanduste eest, kord saavutada mõne kitsa rühma omakasu, kord juhtida tähelepanu tehtud ülekohtule või astumata jäänud sammudele.

Nii võikad kui olid reisilennukite kaaperdamine ja Maailma Kaubanduskeskuse tornide rammimine kolme aasta eest või pooleteise tuhande lapse ning täiskasvanu pantvangi võtmine koos järgnenud tapatalgutega möödunud nädalal, ei ole seda laadi hirmutegudes midagi enneolematut.

Uus on üksnes asjaolu, et need jõledused toimuvad meie silme all meie elutoas. Me näeme käpardlikkust, kuuleme absurdseid valesid, tajume kuritegelikke kinnimätsimisi, millega Kreml n-ö lahendab järjekordset ? kui mitmendat juba! ? terroriakti. Õud valdab inimesi Venemaal, Ameerikas, Euroopas, ka Eestis ja nad reageerivad ühteviisi. Tunnistatagu hullunud jõhkardid lindpriideks, meie liiki mitte kuuluvaks. Rakendagu riigijuhid ?õigeid ja vajalikke? vastuabinõusid, siis probleem kaob.

Soovunelmate täitumist on võimulolijad ? nii demokraatlikud kui ka autokraatlikud ? alati varmad lubama.

Terrorismi ei saa mitte millegagi õigustada ? ka siis mitte, kui kasutataks pehmemaid vahendeid või tegutsetaks näiliselt õilsa eesmärgi nimel. Aga nii kaua kuni Moskvas, Washingtonis ja mujalgi mängitakse mängu, nagu oleks terrorism nüüdsama tekkinud näota soerd, mis peagi kas võidetakse või hävitatakse, puudub meil lootus, et asi võiks muutuda.

Vladimir Putini verivärske olukorraanalüüs ?me näitasime üles nõrkust ja nõrgad tallatakse jalge alla? tunnistab, et Venemaa ei ole mitte ainult jõuetu terrorismi levikut pidurdama sõjaliste vahenditega, vaid on jätkuvalt võimetu nägema probleemi kogu keerukuses ja niisiis sellega toime tulema.

Terrorism oli, on ja jääb inimeste ühiskonda. See on sotsiaalne, ideoloogiline, ka psühhopatoloogiline nähtus. Me ei saa ei hea ega kurjaga kaotada inimeste hulgast hullumeelsust, väevõimuga likvideerida näiteks skisofreeniat, narkomaaniat, enesehävitusiha.

Terroristide seas on kahtlemata neid, keda tuleb kohelda marutõbiste koertena, aga põletatud maa taktika, millega Moskva murrab T?et?eeniat, on andnud oodatust vastupidise tulemuse ? suur osa Põhja-Kaukaasiast on muutunud terrorismi taimelavaks. Inimkonna nurihälbed ei ole uusaja sünnitis. Neid on ühisel nõul ja jõul võimalik üksnes tõkestada, piirata, neutraliseerida. Tulemuslikkus sõltub valmisolekust mõista tõsiasju.

Venelastel ei ole juhtidega vedanud. Nende presidendi sõge jäikus ja vägivallakultus ei aita neid. Terrorismile vastuastumiseks on mõõga kõrvale vaja paindlikkust, kainust ja vassimistest lahtiütlemist.

Autor: Enn Soosaar