See, et börs on hästi teeninud, ei näita veel tulevikku

Ajalooliselt on aktsiaturul hästi läinud. Oma kuulsas 2002. aastal ilmunud raamatus ?Aktsiad pikemaks ajaks? näitab Jeremy Siegel, et Ameerika börs on toonud aastatel 1802?2001 reaalset tootlust 6,9% aastas.

Kuigi kasum sõltus aastakümnest ning kukkus vahepeal ka miinusesse, on see kokkuvõttes olnud üsna stabiilne. Seda 6,9%-list kasumit hakatigi kutsuma Siegeli konstandiks, justkui oleks autor avastanud uue loodusseaduse.

Mõttel, et aktsiad toovad tulu ka tulevikus, on palju toetajaid, eriti aktsiainvesteeringute müüjate seas. USAs tsiteeris Siegelit president George Bushi sotsiaalkindlustuse tugevdamise komisjon toetamaks väidet, et valitsus peab innustama inimesi oma raha aktsiatesse paigutama.

Bush on sõitnud mööda maad ringi ja reklaaminud kava luua isiklikud pensionikontod, mis oleks investeeritud aktsiatesse ja võlakirjadesse. Selle kava eelduse kohaselt on aktsiate reaaltootlus järgmistel aastakümnetel 6,5%, napilt alla Siegeli konstandi.

Kuid enamik inimesi ei usu, et aktsiaturgudel tulevikus nii hästi läheb. Ka Siegel ise ennustas hiljuti USA aktsiatele järgmise neljakümne aasta jooksul 6%-list keskmist reaaltootlust. Teiste ootused on veelgi madalamad.

Olen viinud läbi USA investoreid puudutavaid uuringuid ja küsinud neilt, millist muutust nad ootavad kvaliteetaktsiate liikumist jälgivalt Dow Jonesi tööstuskeskmiselt. Aastane oodatud tõus 2005. aastal oli keskmiselt 4,8% institutsionaalsetel investoritel ja 4,3% üksikinvestoritel.

Lähemal vaatlusel osutub idee, et turu aastane reaaltootlus on 6,9%, kahtlaseks. Mõelgem järele: kui me investeerime aktsiaturgudele 6,9%-lise tootluse juures ja paigutame aktsiatesse ka kõik saadud dividendid, siis kahekordistub investeeringu reaalväärtus maksuvaba konto puhul iga kümne aasta tagant. See tähendab, et inimesel, kes on 1960. aastast alates paigutanud iga aasta USA aktsiaturul maksuvabale kontole 4000 dollarit, on täna 45 aastat eakamana miljon dollarit. Kas meil tasub oodata, et me suudame seda ka tulevikus?

Loomulikult ei investeerinud enamik inimesi 1960. aastal sellisel viisil, kuid kas oleks võinud? Tegelikult on statistika aktsiaturu tootluse kohta minevikus eksitav põhjusel, mida statistikud kutsuvad valikust tingitud erapoolikuseks. See tähendab, et valim ei ole kõikide andmete osas esinduslik.

Siegeli valimi kõige tõsisem probleem on see, et aktsiaturgude investeeringute näol valime mingi majandusliku tegevuse seetõttu, et see oli järjekindlalt edukas minevikus. Me teeme üldistuse maailma rahvastiku väikese osa minevikukogemuse põhjal, sest need inimesed teenisid palju raha. On loomulik, et me leiame erinevaid investeerimisstrateegiaid ja riike vaadates millegi, millega minevikus suurepäraselt teenis, kui ka pole olemas strateegiat, millelt võiks tulevikus samasugust edu oodata.

USA börs oli 20. sajandil maailma edukamaid börse. Elroy Dimson, Paul Marsh ja Mike Staunton kirjutasid oma raamatus ?Optimistide triumf?, et 15 arenenud majandusega riigist on USA aktsiaturg oma tootluse poolest 1900?2000 neljandal kohal Austraalia, Rootsi ja Lõuna-Aafrika järel. Kuid seegi valim pole esinduslik, sest edukamate turgudega maadel on täiuslikumad andmed viimase saja aasta hindade ja dividendide kohta. Philippe Jorioni ja William Goetzmanni uuring leidis 39 riiki, millel oli usaldusväärseid andmeid 20. sajandi aktsiahindade (ehkki mitte dividendide) kohta.

Nende valim hõlmas ka Ladina-Ameerika maid ja teisi Aasia riike Jaapani kõrval. Nad leidsid, et aktsiahindade tõusu aritmeetiline keskmine 1920?1996 kõikides nendes riikides oli vaid 0,8%, võrreldes USA 4,3%ga. USA oli 39 riigi seas esimene.

Muidugi pole seegi valim esinduslik, sest see ei hõlma riike, mille hindade kohta 20. sajandil palju andmeid pole. Näiteks ei ole siin Hiinat ja Venemaad, kus kommunistlikud revolutsioonid hävitasid börsid, mis tõi investoritele 100%-lise tootluse. Kuigi need konkreetsed probleemid, mis takistasid meid siis nende aktsiaturgude tootlust uurimast, enam ei kordu, oleks vale eeldada, et ei võiks esineda teisi sama suuri probleeme.

Lõpuks muudab meie järeldused kallutatuks ka see, et me vaatleme 20. sajandit, mis on ajaloo suurima majanduskasvu sajand. 21. sajand võib sellest erineda viisil, mida me ei suuda täna ette kujutada.

Loomulikult pole aktsiatesse investeerimine halb. Kuid me ei tohiks teha plaane, mis jäävad lootma suurele kasumile, nagu paljud inimesed ja ka mõned valitsused teevad.