Mamma juures söömas

Mida Mamma juures süüa saab? Eks ikka seapraadi ja hapukapsast. Ja hernesuppi ja räimepihve. Ja kooki. Mammal on ka mitut sorti teesid, rohkem kui nii mõneski peenemas söögikohas. Iga päev on Mammal jälle midagi uut välja mõeldud. Hernesupis on ilusad väikesed valged pekitükikesed, nagu nad seal alati on olnud. Seaprae juurde saab väga hapusid ja väga häid kapsaid (ja vist ka üpris rasvaseid, sest see ju teada asi, et mida rasvasem hapukapsas on, seda parem).

Keedukartul on üpris pudruseks lagunenud, aga Mammal ju teatavasti palju inimesi ära toita, kõige järgi ei jõua valvata. Kas üldse kõlbabki kurta, et kalkuni pajaroas oli liha nii vähe, et mina seda küll kalkuni järgi ei julgeks nimetada, tavaline juurviljapada killukese lihaga oleks õigem.

Aga mammad on alati ka natuke kokkuhoidlikud, sest mida sa ikka selle kolmekümne krooniga lauale saad panna nii erilist. Hinnad on jah, kusagil kolmekümne ja kuuekümne vahel, menüü kalleim praad maksab 69 krooni.

Mamma kena söögikoht kannab asjata köögi nime, see ju igati kena söögisaal, Mamma noorusaja pildid seintel, ilus puhvet nurgas ja lakke on trendikad hiigelsuured valgustid ehitatud. On küll sellised kodukootud, mingist aidast leitud vanavarast tehtud, aga mõjuvad täitsa moodsalt.

Liig on vist üle ütelda, et kenasti puhas on kõik, mammade juures on ju ikka puhas ja ilus. Vaevalt et mõni teine mamma söömise juures kiikuda lubaks, siinne on söögituppa ise mitu kiike üles riputanud, kiigu kas või suppi süües.

Jääb ainult kahetsust tunda, et minu töökoht linna teises servas on ja Mamma juures iga päev lõunal ei jõua käia.