Metsikult Mehhikosse

Tagasi jõudes teistele muljeid jagades meenus mulle 17 päeva pikkusest seiklusterohkest reisist vaid 3 minutit tõsist hirmu ? kui lennuk äikesetormi kätte sattudes vabalangemise ajal peaaegu Gröönimaa mäetippe puudutas.

Töö tõttu pool maailma läbi rännanuna ja giidina ligi viis aastat eri maades töötanuna olen hirmu tundnud küll, aga mitte enda, vaid turistide pärast, kes puhkusel võõral maal iseennastki kipuvad ära kaotama, asjadest rääkimata.

Tavaliselt on minu tööreisid olnud otsast lõpuni ära organiseeritud. Omapäi reisimise kogemustest võin öelda ? kui ise lausa nina herilasepessa ei topi, siis nõelata ei saa. Aga väikese sutsu võib saada ikka ja see teebki meele erguks.

Mehhiko valisin sel suvel oma reisisihtkohaks seetõttu, et seal elas minu eestlannast sõbranna, kes ammu külla kutsus.

Mis saab olla üksinda reisimisel parem, kui võtta sihiks mõne sõbra külastamine ? saad näha kohaliku elu köögipoolt, mida turismireisil hotellis elades kunagi tundma ei õpi; elad kohalikega samas rütmis ja mis seal salata, eks see ole ka mõnevõrra odavam kui mõnes nelja-viietärnihotellis elamine. Säästmine ei olnud siiski eesmärk.

Otsustasin reisida Mehhikosse läbi USA, Los Angelese. Põhjus oli väga proosaline ? sõbranna elas põhja Mehhikos Ensenadas, kuhu läbi Mehhiko pealinna Mexico City oleks olnud jõuda palju keerulisem ja kallim. Teiseks planeerisin tagasiteel ka mõned päevad veeta Los Angeleses ja San Diegos. Ning kolmandaks ? rohkem kui Mehhiko Yucatani poolsaarele jääv turismipiirkond, huvitas mind ehe Mehhiko argipäev.

Odavaim lennukipilet Los Angelese, mille leidsin, maksis koos lennujaamamaksudega 11 200 krooni. Lennata tuli läbi New Yorgi. Ette teadsin vaid seda, et Los Angelesest tuleb mul edasi jõuda San Diegosse ja siis sealt üle Mehhiko piiri juba bussiga Ensenadasse. Pealtnäha tundus kõik väga lihtne. Mõtlesin ? inglise ja hispaania keel on suus, Mehhiko Lonely Planet kaasas, mis siin ikka muretseda.

Tagantjärele võin öelda, et nii mõnedki närvirakud oleks alles jäänud, kui oleksin internetist siiski välja uurinud transpordivõimalused Los Angelesest San Diegosse, sest nagu kohapeal selgus, ei tea ameeriklased ühistranspordist midagi ja oma teadmatuse varjamiseks on sind valmis isegi valejälgedele juhatama. Napilt oleksin nende juttu uskudes ostnud kalli lennukipileti Los Angelesest San Diegosse (vahemaa vaid 160 km, lennukipilet aga alates 360 dollarist), kui õnnelik juhus ja abivalmis lennujaamatöötaja poleks mind suunanud raudteejaama.

Amtraki kõigi mugavustega rongiga jõuab aga Los Angelesest San Diegosse 2,5 tunni ning 30 dollariga, lisaks saab tee peal imetleda imekaunist California läänerannikut.

Hiljaaegu eestlaste jaoks viisavabaks saanud Mehhikosse pääseb lihtsalt ? San Diegost vaid kiviviske kaugusel asuva USA-Mehhiko piirilinnas Tiujanas üle piiri jalutades.

Tagasiteel USAsse võib siiski kuluda piiripunkti läbimiseks 1?2 tundi, eriti kui see juhtub olema nädalavahetusel.

Tiujanast tuli jätkata Ensenadasse juba teekonda bussiga (ligi 8 dollarit), mis üllatas kõigi mugavustega ? isegi vaid 1,5 tunni pikkuse sõidu jaoks olid bussis olemas telerid ja tualett.

Uskumatu on see, et vaid mõne kilomeetri kaugusel San Diegost, teispool piiri algab hoopis teine maailm ? suursugune elegants asendub pilla-palla, kaootilise ja erksavärvilise maailmaga. ?Elu nagu Mehhiko seebis? leiab tõestust igal sammul.

Uhkete palmidega palistatud liivarandade asemel jäävad suure maantee äärde mahajäetud puulobudikega rannad, kus päikse käes lesivate inimeste vahel longivad ringi hobused. Uhkete villade asemel näeb kõikjal mehhiklaste hulgas ülipopulaarseid mobiilmaju, mida suurema vaevata veoautoga ühest kohast teise transporditakse, kui ühes kohas elamisest isu täis saab; keskklassi eramajade piirkondade asemel võib kohata mägedevahelisi tikukarbigetosid, kus iga mehhiklase unistuse majas vaid paarikümnel-kolmekümnel ruutmeetril elab vähemalt neli inimest.

Kõige selle krooniks on mehhiklased ise, kes vastukaaluks sadakond kilomeetrit põhja pool asuvatele vaoshoitud ameeriklastele sätivad end juba lõunast Margarita-klaasi taha, et siis õhtuks õllelainele üle minna, kaaslaseks ikka mõnus mehhiko muusika ja tants. Seal ollakse alati heas tujus ja sõbralik.

Kaks nädalat Mehhikos möödusid lennates. Käisin läbi kõik Põhja-Mehhiko tähtsamad vaatamisväärsused, külastasin kohalikku viinamarjaistandust ja veinikeldrit, istusin mehhiklaste inglise keele tunnis ja pärast käisin nendega kohalikus kohvikus, loksusin koos 30 mehhiklasega enneolematult väikeses bussis, pidasin koos sõbrannaga piknikku Põhja-Mehhiko kõige kaunima vaatega paigas kõrgel mägedes, kuhu me ronisime, tassides kaasa liitri veini, hiiglasliku ananassi ja kilo juustu. Tõsi, allatulek oli isegi raskem kui ülesminek. Käisin kohalike homaaripealinnas Puerto Nuevos maailma parimaid homaare söömas ja korjasin rannal liivadollarid, mis hiljem osutusid korallideks. Veetsin tunde ja tunde rannas lihtsalt kohalikke elanikke imetledes ja sõbrannaga maailmaasju arutades. Käisin iga päev kalaturul, kuhu soovitati peente kingade asemel kalossid jalga panna. Nautisin oma sõprade seltsis Margaritasid ja lõin koos kohalikega tantsu Ensenada vanimas ja kuulsaimas pubis Hussongis.

Kui ma algul olin plaaninud naiivselt peaaegu terve Mehhiko busside ja lennukitega ära vallutada, siis pärast esimest mehhiklaste stiilis veedetud muretu-olemise-päeva loobusin kiiresti sellest mõttest. Ja hästi tegin. Ei pea maha sõitma tuhandeid kilomeetreid ja kulutama palju aega ning raha, et maad tunda õppida. Kauneid kohti ja kohalikku elu-olu võib näha ka naaberkülas. Mõnda piirkonda põhjalikult tundma õppides? ?võib saada maast parema ülevaate kui kiirustades tähtsaid vaatamisväärsusi neelates.

Lisaks olgu öeldud, et samal ajal mässas Mehhiko teises otsas Yucatani poolsaarel ? kuulsas turismipiirkonnas ja sealsetes paradiisirandades ? orkaan Emily, mille kohta jõudsid minuni uudised mu Eesti sõpradelt, mitte aga Mehhikost. Nii suur on see maa, et isegi selline oluline info kipub ära kaduma.

Tagasiteel sain endale lubada veel kolm imelist päeva USA kauneimas linnas San Diegos ja kaks meeldejäävat õhtut ja ööd Los Angeleses.

Kõik see kokku läks maksma veidi üle 16 000 krooni, selle sisse on arvestatud toit kohapeal enam kui kahe nädala jooksul ja terve hulk suveniire ning kingitusi. Mehhikosse reisimiseks ei pea aastaid raha koguma, et siis lõpuks selle võrratu maa külastamine ette võtta. Piisab heast tahtest ja nutikusest, et reisist unustamatu seiklus teha.

Autor: Ulvi Tüllinen