Aga minul pole ju midagi varjata!

Aeg-ajalt ujub ikka ja jälle välja mõni teema, kus taustaks andmete ja infosüsteemide turvamine. Osa inimesi loeb sellist juttu kui ?jälle nad seal oma aatomiga?, teised leiavad, et asi on tõsine ja püüavad mitte arendada oma infosüsteemi edasi enne, kui turvaasjad on korras. On aga ka neid, kes tajuvad ning tunnetavad teemat adekvaatselt ja asjakohaselt. Paraku arvavad väga paljud, et see teema on neist kaugel, ei puuduta neid, sest neil pole midagi varjata.

Inimesed pidada jagunema kolmeks: ühed õpivad teiste vigadest, teised enda vigadest ja kolmandad ei õpi üldse. Aeg-ajalt räägitakse meile, et oleme infoühiskonnas. Ilusad pateetilised terminid e-riik, e-valitsus ja e-teenused. Aga mis on infoühiskond, mis on infol põhinev äri ja igapäevategevus?

Infoühiskonnas määrab inimestevahelisi suhteid suures osas info. See pole ainult salateave börsil liikuvast infost. Info on osa meie igapäevaelust. Info on väärtus, vajadus, suhtlemine ? varandus. Infovara on igapäevaelu uus ja põnev, aga ka väga haavatav osa.

Võtke oma mobiiltelefon. Mõelge, kui paljude teile oluliste inimeste numbrid on sellesse talletatud, ja visake see mõttes aknast välja. Kui kaua läheb teil pärast aega, et oma normaalne suhtlemine ja elukorraldus taastada? Kellele see muret ei valmista, on kas infost sõltumatu või oma elementaarse infovara hästi turvanud.

Läheme korraks tööle. Kui küsida, millise tarkvara tõrge mõjutab kollektiivi head käiku kõige rohkem, siis enamikus tänastes ettevõtetes on selleks e-posti server. Kui e-kirjad ja kalender ei tööta, on pajude töö halvatud.

Infovara erineb muudest varadest oluliselt. Esiteks me ei tea, kui rikkad me oleme, enne kui meid paljaks kooritakse või oma varast muidu ilma jääme. Raha, majad, autod annab kokku lugeda, ära hinnata, bilanssi panna. Infovara hinda ja väärtust tunnetame siis, kui juba kahju kanname. See on liiga hilja. Teiseks ei märka me, kui meie vara kallal on käidud. Kui keegi on teie autoga sõitnud või teie kausikesest putru söönud, märkate seda pea kohe. Kui keegi aga teie kirjad või paroolid pihta paneb, ei pruugi te seda kunagi märgata. Või märkate alles siis, kui on juba hilja midagi ette võtta.

Kolmas suur erinevus on see, et infovara on kerge kätte saada ja raske kaitsta. Maja panete lukku, auto pistate turvalisse garaa?i, endale palkate turvamehe. Aga teie infole pääseb ligi mööda traati. Tänapäeval juba ka ilma traadita.

Ja ometi on nii lihtsaid võimalusi, mis aitavad meil oma vara hoida ja kasvatada. Varukoopiad, turvaliselt hoitud paroolid, elementaarsed tegevusreeglid. Seda polegi nii palju. Aga kui mõtlete, et teil pole midagi varjata, siis kujutage ette, et satute alasti linna keskväljakule ja see pole uni...

Millest peaks alustama? Mõelge hoolega läbi, milliseid arvuteid, telefone, infosüsteeme te kasutate. Kas need on teie jaoks olulised? Kas teie perekonnaalbumi pildid on ikka salvestatud ka CD- või DVD-plaadile? Millal tegite viimati varukoopia oma telefoniraamatust? Siis mõelge sellele, mille järgi teid kuskil ära tuntakse: pangakaardid, ID-kaart, nende PIN-koodid. Kui hästi on nad hoitud, kas mäletate neid ilma üles kirjutamata? Vaadake mõttes läbi kõik paroolid, mida kuskil kasutate. Vältige sama parooli mitmes kohas, ärge kirjutage neid üles, proovige leida vaid teile teadaolev paroolimeenutusviis.

Ja lõpuks või hoopis esimeseks: ikka ja jälle analüüsige oma harjumusi. Kas jätate auto võtmed autosse, kui olete selle kuhugi parkinud? Või kas jätate oma arvuti lukust lahti, kui korraks kempsu lähete?

Arvate, et teil pole midagi varjata? Jah ? kui olete korra kogenud mahapõlemist või paljaksvarastamist, pole teil enam midagi varjata.

Autor: Henn Sarv