Savivarud väärivad agaramat kasutamist

Kui paarkümmend aastat tagasi käis hoogne savikaevandamine ja tellisetootmine ka Lõuna-Eestis Joosu karjääris, siis nüüdseks on arvestatav kodumaisel toorainel põhinev tellisetööstus säilinud vaid Aseri tehases.

Nõukogude korrale iseloomulik raiskav ja hoolimatu loodusressursside kasutamine muutis Võrumaa savivarud tänapäeva nõudmistele kasutuiks. Küll aga toodetakse telliseid veel Võrumaal Missos. Tõsi, endise Võrukivi tehasega võrreldes väikeses mahus, kasutades selleks aastas umbes 600 tonni Määsi karjääri savi.

Võru maavalitsuse majandusarengu osakonna juhataja Anti Allase sõnul on kohalike ettevõtjate seas savikaevandamisest ja sellel põhinevast tööstusest juttu tehtud, kuid konkreetseid plaane pole välja öeldud. ?Kindel on, et Meremäe aladel on arvestatavad savivarud olemas,? kinnitab Allas.

Ainuüksi Aseri savimaardlas jagub tellisetehasele toorainet veel umbes sajandi jagu. Tellisetootja AS Wienerberger kasutab tootmiseks praegu küll vaid kodumaist savi, kuid uue tehase käivitamise järel on kavas valget savi sisse tooma hakata, et saaks toota ka väga heledaid telliseid.

Eesti turg vajab aastas umbes 20 miljonit nn väikesemõõtmelist ehituskivi, mille hulka kuulub ka keraamiline tellis. Ligemale poole turu vajadustest katab Wienerberger, katusekivide turust on Wienerbergeril käes umbes 20%, mis jätab turul piisavalt ruumi eelkõige just katusekivide maaletoojatele. Wienerbergeri tellistest lõviosa läheb kollete ja korstnate ehitamiseks, fassaaditellise osa on 1/3 tootmismahust.

Wienerbergeri Terca telliste müügijuht Ants Sutt möönab, et kuigi juba mitu aastat väldanud ehitusbuum on suurendanud ehitajate huvi ka telliste vastu, võiks telliskivide kui Eestimaa oludesse sobiva ehitusmaterjali kasutamine olla veelgi arvestatavam. Nõudluse suurenemine annab ettevõtte arengule siiski hoogu juurde. Vajadus tootmist laiendada võimaldas Wiener­bergeril alustada uue tootmishoone ehitamist, kust esimene toodang ? lisaks tavapärasele ka värviline tellis ? peaks väljuma vähem kui aasta pärast.

?Teadlikkus keraamiliste telliste eelistest aina paraneb,? märgib ASi Wiener-berger turundusdirektor Eero Kotli. ?Tulemusena kasvavad ka meie tehase tootmiskogused.?

Mahuliselt kõige rohkem kaevandab savi maxit Estonia, kes toodab Häädemeestel kergkruusa ja Fibo plokke. Teisel kohal on Kunda Nordic Tsement, kolmandal Aseri tellisetehas, mis ammutab savi tootmishoone vahetus läheduses olevast karjäärist, kus kaevandatakse rohkem kui 500 miljoni aasta vanust kambriumi savi. Sellest valmivad täis- ja auktellised, keraamilised katusekivid ja käsitsivormitud vääristellised.

Tarbekeraamika tootjatest kasutab kodumaist ? just nimelt kunagi Joosu karjäärist ammutatud savi vaid Jõgevamaal Siimustis 1886. aastast tänaseni vahetpidamata töötav Joosep Tiimani savitööstus, praegune OÜ Siimusti Keraamika.

Keraamik Georg Bogatkini sõnul ei saa Eestimaa savist valmistada kõrgekvaliteetset tugevat anumat ehk kivinõud, sest meie savi hakkab põletusahjus juba 1100 kraadi juures sulama. Küll aga sobib meie savi suurepäraselt ehituskivide, glasuurimaterjali ja ka näiteks igasuguste katteplaatide valmistamiseks.

?Terve Hiiumaa istub savi otsas ja üldse on Eestimaal palju savi leiukohti, kust seda ammutada võiks, kuid näiteks siseviimistluse katteplaatide valmistamine eeldaks korraliku tööstuse ülesehitamist,? selgitab Bogatkin. ?Kuna aga meie riik ei kaitse kohalikku tootmist, on turg üle ujutatud näiteks Portugalist toodud odavate, samas küllaltki kvaliteetsete savinõudega. Sama kehtib keraamiliste katteplaatide kohta.?

Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja tehnoloogia osakonna juhataja Rein Raudsep märgib, et põhimõtteliselt ei ole aktiivse varuna arvele võetud savimaardlate kasutuselevõtmisele keskkonnakaitselisi takistusi. ?Kui aga tegemist on üle 25 hektari suuruse ala kaevandamisega, siis tuleb teha keskkonnamõjude hinnang ja selle tulemus näitab, kas varu on kasutatav või mitte,? selgitab Raudsep.

Keskkonnaregistris arvele võetud keraamilise savi maardlaid on Eestis 30 ringis, lisaks on kunagi geoloogilise kaardistamise käigus selgitatud välja majanduslikult perspektiivikad alad, mis aga pole kuigi põhjalikult uuritud. Riikliku tähtsusega savimaardlad asuvad lisaks Aserile veel Ida-Virumaal Kundas, Harjumaal Ülgases ja Pärnumaal Häädemetsa lähedal Arumetsa karjääris.

Raudsep märgib, et tänapäeval on ettevõtjatel sageli majanduslikult mõttekam toor­ainet pigem sisse osta, kui kohalikule toormele tööstust üles ehitada. ?Näiteks tsemendisavi puhul, kus toorainevajadus väga suur, oleks see mõeldamatu,? räägib ta.

Maailma tellisetööstuses on näiteks fassaaditelliste osas arengusuunaks võetud uued pinnatöötlused ja värvused, ebaharilikud kujud, vanutamine (vana tellise välimuse andmine eritöötlusega) ja telliste õhukese vuugiga liimimine.

Katusetelliste seas kasutatakse üha enam suuremaid formaate ? ühe ruutmeetri saab katta kümne katusetellisega. Kärgtelliste puhul aga kasutatakse ühekihiliste seinte valmistamisel kuni 50 cm laiused ?plokke?. Karmima kliimaga tingimustes on kasutusel spetsiaalsed kärgtellised, mille puhul täidetakse kivis olevad kärjed soojustusmaterjaliga.

Väga heledaks põlev savi tuleb Eestisse sisse tuua, sest siin lihtsalt selliste omadustega savi ei leidu. Mõistagi on see kallim kui oma õuel kaevandamine. Telliste hinda mõjutavad veel energia ja tööjõu hind. Savi kvaliteedi peamiseks näitajaks on selle osakeste jämedus-peensus, samuti ka keemiline koostis.

Ehituskivi tootmist mõjutab praegu peamiselt müürseppade, katuseladujate ja tootmistööjõu töö kallinemine, kaevandamisõiguse- ja keskkonnatasude määrade tõstmine ning samaotstarbeliste ehitusmaterjalide, näiteks metallkorstnate ja plekist katusekattematerjalide kasutamise laienemine.

Wienerbergerile on kõige otsesem konkurent Läti keraamilise tellise tootja Lode.