Costa Rica paikneb kahe vee vahel

Alustasime Jaco nimelisest linnast, mille Vaikse ookeani ääres asuv turistide poolt hõivatud rand on surfamiseks ideaalne koht. Jalutasime ranna läbi - see on kõigest mõned kilomeetrid pikk. Paralleelselt rannajoonega asub turg, kus pakutakse peamiselt särke, ehteid, rätte, kotte ja muid suveniire. Hinnad on turistide tõttu väga kõrged. Näiteks maksis üks särk Jacos kümme dollarit, samas võib selle pealinnas San Josés saada poole odavamalt.

Hotelliga meil Jacos esimesel ööl ei vedanud: hind oli kõrge, kvaliteet madal ja asukoht linna keskusest veidi väljas. Samal öösel leidsime linnas ringi jalutades sobilikuma hinna ja parema kvaliteediga hotelli. Kolme inimese tuba maksis kõigest 25 dollarit - see on tavaline hind, mille eest saab hea teenuse. Isegi kui kõik infopunktid ja turismiagentuurid ütlevad, et rannad on turiste täis ja hotellikohti pole, võib alati leida väikeseid ja odavaid ööbimiskohti.

Öö Jacos möödus baaride ja ööklubide reidiga. Valida on paljude kohtade vahel - erinevad köögid, erinevad muusikastiilid, erinev rahvas. Umbes kahekilomeetrisel ribal asub palju külastamist väärt kohti. Noorte turistide hulgas on populaarseim "Monkey Bar". See hip-hop-muusikat laskev koht on lihtsasti sisustatud ja kõrgete hindadega. Ülerahvastatud baari teevad eriliseks selle seinad, kuhu võib jätta teateid. Proovisin minagi leida mõnd eestikeelset tervitust, ent asjatult. See-eest jätsin ise teistele eestlastele sõnumi.

Monkey Barist viie minuti kaugusel asub teistsugune koht, kus vanad ameerika turistid otsivad noori Costa Rica prostituute. Viimaseid võib öistel tänavatel leida kõikjal, eriti just linnaservas asuvates baarides. Meilgi õnnestus seda lähemalt kogeda. Veetsime vaikset õhtupoolikut hotelli rõdul, kui naaber kiiruga koju tuli ning üks noor tüdruk tema taga. Poole tunni pärast tüdruk lahkus. Selliseid näiteid võis kohata kõikjal. Kohalikele naistele annab see tasuvat ja võib-olla ka ainukest tööd.

Proovisime Jaco rannas surfata, kuid lained ei olnud selle jaoks kõige paremad. Ka vesi oli soolane ja ujuda eriti ei jõudnud ega julgenudki. Mõned tunnid Costa Rica päikese all võtavad paljudel naha maha. Mul oli juba päevitus all, nii et kannatada said vaid õlad ja energiavarud. Mu peruulasest reisikaaslane kaotas naha aga kõikjalt. Õhtul omadega läbi olles valisime vapustava väljanägemisega restorani, kuid kahjuks oli toit kohutav. Sellest ka minu järgmiste päevade kõhuvalu ja isutus. Costa Ricast mulle häid toitumismälestusi ei jäänudki.

Jacot külastavad kahte sorti inimesed - surfarid ja seksturistid - ning rannad pole tavainimeste jaoks puhtad ja ilusad. Kuid teistes lähedalasuvates turismipiirkondades on mõeldud just rannamõnude nautijate peale. Manuel Antonio on ala, mis samuti asub Vaikse ookeani rannikul. Kuulsime enne sinna minekut, et see on põhiliselt geide meelispaik, tegelikkuses leidus seal igasuguseid turiste. Surfamiseks olid Manuel Antonio rannad isegi paremad. Lained pole kaugel, vaid on kohe rannas.

Ujuda on aga ohtlik, sest ookean kisub sind rannast üha kaugemale. Ühel hetkel olin päris ehmunud, kui põhja enam all ei olnud ning šokiseisundis kaaslane kiskus mind vee alla. Tegelikult meil vedas, et välja saime, sest rannavalvet ei peeta seal eriti tähtsaks.

See-eest on tähtsal kohal loodus, just nagu mujalgi Costa Ricas. Manuel Antonio lähedal asub kaitseala vihmametsaga, mille tühjad rannad on ideaalsed. Näha võib igasuguseid loomi nagu meetriseid iguaane ja toitu otsivaid ahve.

Ahvide eest tuleb hoiatada, sest nad varastasid ära meie snäkid. Ja kui ahv oma rumalusest kõik pähklid ära kaotas, korjasid need rannast üles väikesed krabid. See oli vapustav vaatepilt: sajad väikesed krabid mööda liiva pähkleid vedamas.

Vihmamets pole iseenesest midagi erilist. Jalutada on mõnus ja selleks on tehtud rajad, kuid seiklusteotsijale seal tegevust ei leidu. Sel päeval meil küll ilmaga ei vedanud, muudkui tibutas vihma. Kui turistidele maksab pargi külastamine seitse dollarit, siis meie väitsime end olevat Costa Rica elanikud ja hind langes kahe dollarini.

Manuel Antonios on baarid Jacoga võrreldes rohkem laiali hajunud. Meie piirkonnas leidus kõigest paar söögikohta ning avatud oli üks lihtne ja ülerahvastatud ööklubi. Rohkem võis seal kohata turiste kui kohalikke. Ja kui Jacos püüdsid vanad ameerika mehed noori Costa Rica tüdrukuid, siis Manuel Antonios otsisid kohalikud noormehed blonde naisi.

Minnes bussiga paari kilomeetri kaugusele nägime aga väga ilusaid ja erilisi restorane. Värvikam neist oli Avion ehk lennuk. Selle koha teeb eriliseks baar, mis asub vanas lennukis ja restoran siis ümber selle. Õdus koht ja öine vaade merele lõid mõnusa õhtu.

Tagasiteel riigi pealinna San Josésse võib ühel käänulisel mägiteel kohata krokodille. Nimelt on seal spetsiaalne sild, mille all jões paistab mitukümmend krokodilli. Kui neile midagi alla visata, muutuvad nad ka aktiivseks - muidu lebavad kui surnud.

Kuulsime, et grupp turiste ostis kümme elusat kana ning viskas need alla. Vaatepilt olnud võimas. Proovisime meiegi kookospähkliga sama teha, kuid viskaja käsi oli kõver ning ta tabas krokodilli. Loomad muutusid järsku väga kiireks, vaate nautimiseks polnud aga aega, sest tundsime endid süüdi krokodillile haiget tegemisel. Costa Rica on selliste juhtumite jaoks üks halvemaid kohti, kuna kohalikud hoolivad oma loodusest väga ja teevad selle kaitsmiseks kõik. Õnneks me trahvi ei saanud, kuulsime aga kohalike sõimu.

Costa Ricas on kuulsad ka Kariibi mere äärsed alad oma paradiisirandadega, mina ei jõudnud neid aga külastada. Samuti on turismimagnetiks džungliseikluse-laadsed tuurid, mida saab tellida igast hotellist ja turismiagentuurist. Needki jäi mul kahjuks külastamata. Muude tuuride seas pakutakse seal ka ekskursioone vulkaanide äärde ja vihmametsa.

Costa Ricat tasub igal juhul külastada. Pealinn San José on turvaline ja loodussõbralik, nagu ka ülejäänud kohad. Randade külastamiseks tuleb läbida vihmametsad ja mägine tee, mis on omaette seiklus ja vaatepilt. San Josest Vaikse ookeanini sõidab autoga kaks 2-4 tundi, Kariibi mereni 5-7 tundi.

Loodus on Costa Ricas tähtsamaid varasid, metsade korrashoiuks on tehtud palju. Selle tulemusena on riik ka turistide meelispaik.

Minagi lähen juba märtsis tagasi, sest Eesti on küll väga armas, kuid külm näpistab varbad otsast.

Eestist Kesk-Ameerikasse lendamine on aeganõudev protsess. Näiteks on suhteliselt odav lennata Costa Ricasse AirMadridiga, kuid Eestist Madridi otselende pole. Lihtsaim ja soodsaim on reisida Costa Ricasse läbi USA. Selleks vajavad Eesti kodanikud aga Ühendriikide viisat. Nii pidin minagi taotlema viisa, kuigi viibisin Floridas Miami lennujaamas vaid ühe tunni.

Reis Eestist Costa Ricasse võtab tavaliselt kaks päeva. Kui veab, võib lennupiletid saada üpris soodsalt. Kuid vaev, mida Costa Ricasse minekul peate taluma, tasub end kuhjaga ära. Costa Rica on rohkem külastamist väärt kui ükski teine Kesk-Ameerika riik.

Juba kohapeal olles on Kesk-Ameerikas raske ühest riigist teise lennata. Turul valitsevad kaks lennufirmat, mis on hinnad kõrgeks ajanud. Hindadest olulisemadki on lennuajad. Näiteks Hondurasest naaberriiki Nicaraguasse lendamiseks tuleb vahetada lennukit El Salvadoris. Isegi bussisõit võtaks vähem aega. Põhilisteks ümberistumiskohtadeks ongi El Salvador, Panama ja Costa Rica.

Autor: Piia Solnik