Hea hinnaga rallikas - Octavia RS

Kuigi kogu selle auto kontsept on vale - 200 hobujõudu läbi keskklassi auto esirataste -, on see siiski eksitav, sest Škoda Octavia RS suudab selle jõuga peaaegu et toime tulla.

Et mitte olla karm, aga ebaõiglane, peab nentima, et RSi välimusega on maitsega inimesed vaeva näinud. Tagatiib ei ulatugi üle katusejoone ja spoilerid pole ka valminud koostöös NASAga. Tegelikult on välimus pigem tagasihoidlik, kuid on näha, et tegu on sportliku autoga. 17tollised valuveljed pole ka kriiskavad, vaid rahulikud ja natuke konservatiivsed. Mitte et ma ise nii väga tagasihoidlik oleksin, aga soliidselt sportlik välimus on Škodal hästi õnnestunud.

Ka sisuga on omajagu vaeva nähtud. Õnneks on armatuuri valgus rahulikult roheline, mis pimedas sõitmisel ei väsita silmi, mitte pole seda üritatud muuta "sportlikult siniseks". Istmed, mis peale selle, et nad head välja näevad, on ka tõeliselt head istuda. Ka minusugusele, keskmisemast ümmargusemale mehele, suutsid nad pakkuda suurepärast külgtuge. Tõsi, tagaistmel ei saa küll üle kahe inimese korraga istuda, sest sportliku olemisega istmed on tehtud nii, et kahe istme vahele on jäetud kõrgem osa, kus just mugav ei ole. Kõik nupud on paigutatud suhteliselt asjalikult ja käepäraselt.

Autol on tühimassina kaalu poolteist tonni ja sestap pole kakssada pöörast hobust just teab mis näitaja. Küll lähevad need hobused esiratastesse ja see pole eriti mõistlik lahendus. Nimelt ei suuda esiveoline võimas auto kuidagi pidamist saavutada ja seega ka rajal kiire olla. Siiski peab nentima, et rasket Octaviat olid hobused üsna varmad vedama, aga seda alates kolmandast käigust, sest esimese kahega lihtsalt käivad rattad ringi. Juhitavus on nagu esiveolisel autol ehk pisut alajuhitav ja rajumalt kurvi võttes väga gaasipedaalile litsuda ei tasu, sest esirattad löövad siis jälle tühja. Käigukast pole eriti sportlik, pigem rahulik ja võrreldes paljude sportautodega suhteliselt pika lülitusega. Käigukangi nupp on küll väga jäme tehtud ja tahab tõeliselt suurt kämmalt, et seda üleni haarata.

Hea mulje jättis Octavia vedrustus, mis sobib vägagi hästi meie teedele. Nimelt pole insenerid sportlikkusega üritanud hulluks minna ja teha nii jäika vedrustust, millega sõitja peaks poksijate hambakaitsmeid kandma, vaid vedrustus on piisavalt jäik, et tunda rõõmu kiirest kurvist ja samas mitte peljata vanalinna munakiviteed. Positiivse asjana võib öelda, et pärast kiiremat sõitu kuskil rajal võib sama autoga koju sõita ja maanteel kiirusel 100 km/h neelab ta ainult 7 liitrit 100 km kohta.