Kullapalavik naftaturul

SEB Ühispanga maakler Peeter Koppel kirjutas möödunud kolmapäeval siinsamas rubriigis värvikalt, kuidas energiakandjate hinnad eesotsas naftaga järjest tõusevad ning kutsus väikeinvestoreid üles sellest hinnatõusust osa saama. Tema põhjendused on loogilised. Nõudlus nafta järele kasvab, seda eriti India ja Hiina kiire majanduskasvu tõttu. Olevasolevad naftamaardlad hakkavad tasapisi ammenduma ning uusi, nagu Saudi Araabia suurmaardla Ghawar, mis annab peaaegu poole riigi naftatoodangust, või Norra Põhjamere naftamaardlad, silmapiiril ei ole ning üpris suure tõenäosusega ka ei tule.

Kõike seda ning palju teisi faktoreid arvesse võttes on nafta ränk hinnatõus igati põhjendatud. Disproportsioonid tekivad aga siis, kui me hakkame vaatama kasvunumbreid.

Nõudlus nafta järele on viimasel neljal aastal kasvanud Rahvusvahelise Energeetikaagentuuri (IEA) andmetel alla kahe protsendi aastas. Tootmine on tõusnud tegelikult isegi mõnevõrra kiiremini. Nafta hinna tõus on olnud aga aastatel 2001 kuni 2005 keskmiselt 33 protsenti aastas. Kus on loogika?

Nafta hinna seitsmekordne tõus seitsme aasta jooksul on tingitud mitte niivõrd nõudlusest füüsilise nafta järele, vaid nõudlusest nafta kui investeerimisobjekti ehk teisisõnu virtuaalnafta järele.

Nimelt, kui veel kümmekond aastat tagasi investeerisid naftasse, metallidesse ja teistesse toorainetesse lisaks tootjaile endile vaid suured investeerimispangad ja riskifondid, siis nüüdseks on lisandunud nii avatud investeerimisfonde kui ka pensionifonde.

Investeerimispanga Barclay Capital hinnangul on investeeringute maht toorainetesse kasvanud 100 kuni 120 miljardi dollarini praegu võrrelduna 6 miljardi dollariga 1999. aastal. Ehk teisisõnu: investeeringute maht on kuue aastaga kasvanud kahekümnekordseks. Sellest pool on investeeritud naftasse. USA nafta tulevikutehingute maht on kasvanud alates 2004. aastast 60 miljardi dollari võrra, kirjutas ajaleht The Wall Street Journal möödunud nädalal. Nafta hinna peadpööritava tõusu põhjusi tuleks minu arvates otsida pigem siit, mitte aga Hiinast, Indiast või Saudi Araabiast.

Muidugi, viimase hinnatõusu peapõhjusteks on eelkõige pinged Iraani ümber ning asjaolu, et USAs karmistati bensiinile seatud keskkonnanõudmisi, mis on tekitanud bensiinidefitsiidi vahetult enne suvise tarbimise kõrghooaega, mis algab umbes kuu aja pärast.

Kummalisel kombel just ülemöödunud nädalal, kui nafta hind kerkis taas üle 70 dollari taseme, oli toornafta laoseis 346 miljonit barrelit ehk kõrgeim alates 1998. aasta mai lõpust. Sama aasta lõpuks kukkus nafta hind alla 10 dollari barrel võrrelduna 18,32 dollariga 1997. aasta detsembris. Tõsi, nafta hinna kukkumist pea poole võrra ehk alla 40 dollari barrel ei julgeks täna ilmselt keegi ennustada. Selle põhjuseks on tarbimise kasv ning juba eespool nimetatud pensionifondid, kes otsivad võlakirjadele ja aktsiatele alternatiivi. Kuuma raha aitavad juurde meelitada ka need samad indeksaktsiad ehk antud juhul eespool nimetatud naftaaktsiad.

Aga fondide meeleolud on muutlikud. Kohe, kui tekib arvamus, et naftainvesteeringud ei ole enam piisavalt atraktiivsed või nafta hind on kerkinud liiga kõrgele, siis hakkavad fondid naftapositsioone likvideerima ning hind võib kiiresti langema hakata.

Peale kõige muu muutuvad nafta hinna kerkimisega üha atraktiivsemaks ka alternatiivenergiad, mis lõpptulemusena muudavad energiakandjate struktuuri. The Economisti värskes numbris on toodud ära, missugune peaks olema nafta hind, et mingi alternatiivkütuse tootmine ära tasuks.

Nafta enda tootmise tasuvuspiir on 20 dollarit barrel (kuna stabiilselt ülalpool seda taset on nafta hind olnud vaid viimased neli aastat, siit ka selgitus, miks suured naftahiiud on olnud kuni viimase ajani passiivsed investeerima uute maardlate leidmisse). Brasiilias suhkruroost etanooli valmistamine, loodusliku gaasi vedeldamine, kivisöe vedeldamine on rentaabel 40-, põlevkivist õli tootmine 50- ning biodiisli tootmine alles 80dollarise naftabarreli hinna juures. Seetõttu on üsna vähetõenäoline, et naftabarreli hind väga palju üle 100 dollari kerkib. Kui aga see siiski juhtub, ei ole see hinnatase ilmselt väga jätkusuutlik.

Nagu Eestis on tunda investeeringute võidujooksu biodiisli tootmisse, on nn mittekonventsionaalsete kütuste tootmine kasvanud järsult igal pool maailmas. See aga viib varem või hiljem ületootmiseni.

Kui mingi ettevõtte aktsia hind võib ülipikas perspektiivis kasvada peaaegu lõpmatuseni, siis toorainete hinnaga seda kindlasti ei juhtu.

Aasta tagasi kirjutas Äripäev, kuidas Hansapanga aktsiasse 13 aastat tagasi paigutatud 100 kroonist oli selle ajaga tekkinud 600 000 krooni. Kui Swedbank poleks Hansapanka üle võtnud, oleks see investeering kasvanud üsna kiire tempoga vähemalt lähiaastatel ning protsentuaalselt ehk väiksema kiirusega, aga tänu kumulatiivsele kasvule rahaliselt üsna talutavas tempos veel üsna kaua aastaid.

Investeeringud toorainesse ei kerki kunagi lõpmatult, vaid varem või hiljem (pigem varem) tuleb lagi ette, sest kui mingi kaup muutub ebamõistlikult kalliks, otsitakse talle alternatiiv. Ja vastupidi, kui mingi kaup muutub liiga odavaks, siis investeeringud selle kauba (antud juhul tooraine) tootmisse kahanevad ning varsti hakkab see muutuma defitsiitsemaks, mis toob omakorda endaga kaasa hinnatõusu. Praegune nafta ja metallide ülikiire kallinemine on tingitud paljuski sellest, et enne aastatuhande vahetumist olid hinnad ülimadalad ning investeerimine tootmisse kahanes järsult.