Karula kuplite vahele kerkivad huvitavad hooned

Ühel päikeselisel kevadpäeval saigi sõidetud vaatama, mida põnevat Karula kuplite vahel näha on. Eks ikka orud, mäed ja järved koos sinna vahele omale paiga leidnud üksikute hoonetega. Arutut priiskamist siin leida pole, aastakümneid on tegutsetud tasa ja targu ning ikka käsikäes loodusega.

Uued ehitused kerkivad mitte kuudega nagu pealinnas, vaid aastatega, täpselt nõnda, kuidas rahalisi vahendeid tekib, töömehi leiab ja materjali jagub. Aga kõigele vaatamata kerkivad need ikkagi.

Suurelt teelt on Metsamoori juurde oma paar kilomeetrit kitsast ja kevadiselt pehmet, ühest künkast üles ja teisest alla vudivat teed. Vaatepilt aga, mis Andy ja Irje Karjuse koduõuel Veetka talus avaneb, on seda tulekut väärt. Sellist võimsat, metsakuivadest palkidest vanadele maakivimüüridele kerkivat ehitist ei osanud küll ettegi kujutada.

Kuna Andy on läinud asjaajamistele, on Irje Karjus nõus ise lahkelt ehituse käiku ja plaane selgitama. Eks siia majja ole ka tema mõtteid juba piisavalt palju sisse pandud. Ehitus loodetakse selle sügisega vähemalt katuse alla saada.

"Eks seda ole saanud toimetada vastavalt võimalustele ja tasapisi," räägib Karjus. "Juba vanade müüride korrastamine oli piisavalt suur töö, tosinajagu aastaid tagasi Veetkale saabudes polnud siin kunagistest hoonetest alles suurt midagi."

Raske uskuda, et senine ehitus on nõudnud paarisaja tuhande krooni eest kulutusi. Tehtu suurust hinnates tundub seda ääretult vähe. Sama uskumatu tundub ka see, et Veetkale saabudes elas Karjuste pere poolteist aastat lagunenud taluhoone kuidagi püsti püsivas toakeses. Enne kui valmis esimene, oma kätega tehtud palkmaja.

"Eks see praegune ehitus ole ka Andyle midagi elutöö sarnast," lausub Karjus. "Lisaks füüsilisele tööle on selle taga ka palju mõtteid, aja- ja närvikulu, saamaks luba teha uuele hoonele madala kaldega mätaskatus. Rahvuspargi juhtide vastuseis ehitusele peaks olema tänaseks õnneks aga ületatud ja luba olemas."

"See saab olema maja, milles külalisi vastu võtta," naerab Karjus ja juhatab meid esimese korruse ruumidesse, kus troonib hiiglaslik tulekolle. "Oleks isegi veelgi metsikumat soovinud, aga kaminameister tahtis vägisi hästi korralikku teha. Kolle peaks olema ikka nii suur, et see soojendaks kõiki ruumisolijaid."

Paika on tõstetud ka trepipuu, mis ongi puu selle kõige ehedamal moel. Nimelt on trepi südameks suur juurte ja tüvemügerikega puutüvi, mille ümber hakkavad astmed ülespoole ronima. "Neid tüvemügerikke kaisutades saavad inimesed oma muremõtted siia jätta, puu läheb aga sellest aina tugevamaks," räägib Karjus.

Aga kuna praegu treppi veel pole, pääseb teisele korrusele esialgu redelist. Ronimine saab aga kohe tasutud: vaade, mis avaneb Metsamoori töömaale ja all orus lebavale Veetka järvele, on siin igatahes hindamatult avar. Hoone rõdul hommikukohvi nautides oleks siin taustaks vaid tuulekohin ja linnulaul.

Kogu palkosa on vanu traditsioone järgides tihendatud soo pealt korjatud samblaga. "Seda on veel kilekotitäisi keldris varuks," selgitab Karjus. "Esimese maja ehitus andis ka kogemuse, et palkidele tuleb jätta vajalik vajumisvaru, mis sellest, et tegu metsakuivaga. Läheb veel aastaid, kui raskus palgid oma pesadesse vajutab."

Kui aastaid tagasi külastas Veetkat selgeltnägija, küsis Irje Karjus, kas sellele majaehitusele on ikka antud ükskord valmis saada. Selle peale vastatud, et on küll, kui ise tahate. Vaatamata teele tulnud konarikest tundub Karjuste perel tahtmist endiselt jätkuvat.

Teise sissepõike teeme Värtemäe talu peremehe Mati Urbaniku juurde. Igapäevase töö kõrval rahvuspargi järelevalveinspektorina jõuab Urvanik pidada ka mesiniku magusat ametit. Värtemäe on nimelt metsamoori perepargi mesila.

See, et Mati mesilastega oskab ümber käia, pole aga meie jaoks peamine, pealegi on alles piisavalt külm ning nagu Värtemäe peremees ütleb, on mesilindudel praegu õigem veel tarudes istuda. Meid huvitab rohkem omanäoline savimaja, mis hiljaaegu Värtemäe õuele kerkinud on.

Urbaniku jutust selgub, et Värtemäel on ta peremeheks juba kolmandat põlve. Vanaisa ostis talu eelmise sajandi alguses oksjonilt. Esialgu elamiseks olnud hoone on praegu tühi, täna elatakse kunagise uhke aida asemele püstitatud majas.

"Ei teagi, mida selle vana majaga ette võtta," arutleb Urbanik. "Kuna ta sedasi kallakule on ehitatud, kipub hiljem lisatud veranda osa vägisi muu hoone küljest ära vajuma, vundament on pragusid täis ja trepp külili vajunud."

Siia juurde räägib Urbanik loo sellest, kuidas juba tema isa lapsepõlves olnud palkidel sellised vahed, et talvisel ajal olnud isal hommikuti esimeseks asjaks minna voodi alla lund sööma.

See, et savist on siin juba sajandeid ehitatud, ärgitaski Urbanikku võtma ette kergsavist maja ehitust. Pealegi olid vana hoone saviseinad nii läbi, et need tõmmati lihtsalt laiali. "Kuna savi on hea looduslik materjal, on tänaseks kunagistest seinadest tekkinud vallid juba maapinnaga tasaseks saanud," lisab ta.

"Eks see ehitamine on üks suur katsetamine olnud," naerab Urbanik. "Kogu süsteem tuli kohapeal välja mõelda ja ehitaja tegi ise valmis ka esimesed masinad, millega alguses savi ning pärast savi ja puiduhakke segu valmis segada." Ning näitab vana maakivimüüri peale laotud saviseinte pisut karust välimust, nimelt ei saadud kohe õiget vee, savi ja puidu vahekorda paika, nii tuli alumine äär pisut kuiv ja rabe.

"Aga eks need kogemused võimaldavad omakorda teistele savimajahuvilistele paremat nõu anda, kui omal kõik praktikas läbi proovitud," arvab Urbanik. "Seinad on savimajal nelikümmend sentimeetrit paksud, kui veel kümme sentimeetrit lisada, poleks enam lisasoojustust vajagi." Samuti peab kasutatav puiduhake olema metsakuivast puust ja ilma kooreta.

Värtemäel jääb silma ka hiiglaslik maakividest hoone, mida algselt kuivati ja küünina kasutatati, hiljem leidis seal koha kolhoosi kari. "Sellest tingituna on mädad ka hiiglaslikud laepalgid, mis tahaksid väljavahetamist, aga see on suur töö, sest hoone laius on väga suur, laetalad toetuvad omakorda piki hoonet kivipostidele toetuvatele palkidele," räägib Urbanik.

Samas on tal ette näidata ka ümbruskonna arvatavalt hilisem saviehitus, umbes kuuekümnendatel õuele ehitatud autokuur. "Selle hoone teeb huvitavaks see, et seinad on laotud savist ja puuhalgudest, aga nagu näha, püsivad kenasti," lisab Urbanik. Ning arvab, et eks see suur arv hooneid, mis ühele õuele on laiali puistatud, ole ikka üks paras nuhtlus ja raharöövel.

"Selleks et midagi korda teha, tuleb aina koguda, ja siis ei saagi aru, kui see juba kulutatud on."

"Ah, mis maja see minu maja ikka on, vaat see, mis Metsamooril pooleli, vat see on alles vägev ehitus," naerab Urbanik, kui Värtemäelt end kodu poole teele asutame.

Seda elukeskkonda, mis on uute pealinna ümber kerkivate, miljonite eest ostetud ja ihaldatud majade omanikel, Irje Karjus heameelga koduseks ei nimetaks.

Mõne uuselamu vastu, kus naabri aknasse saab vaadata, ei vahetaks ta oma kodu Veetkal ka siis, kui selle eest peale makstaks.

Värtemäe talu suur maakivist hoone on ehitatud nii, et selle tagumine külg on kuni räästani mäe sees.

Nii said viljakoormad kohe kuivati pööningule sõita. Mati Urbaniku sõnul pole ta teist sellise lahendusega ehitist kohanud.

Minu arvates on peale Mati Urbaniku kuivati Eestis aga teinegi mäe sisse rajatud ehitis - Kumu.

Fotod: Indrek Susi