Keemiatööstus areneb komistuskivide kiuste

Samas on näiteks Saksamaal keemiatööstus vaata et kõige olulisem tööstusharu, meil siiski vaid marginaalne, tunnistab Meybaum.

"Eesti keemiatööstuses on kaks omamoodi unikaalset sektorit - põlevkiviõli tootmine ja haruldaste muldmetallide tootmine," ütleb ta.

Meybaum märgib, et keemiaettevõtete jaoks pole saastetasude tõus väga hull, pigem on põlevkivi töötlejatele probleemiks tootmisjäägi - poolkoksi - ladestamise viimine 2009. aastaks euroliidu nõuetele vastavaks. On ju Eesti just poolkoksi tõttu Euroopas suurim jäätmetekitaja elaniku kohta.

Euroopa Liit on tulnud ja lisanud ka keemiaettevõtete asjaajamisse meeletu hulga bürokraatiat. Mõnesid nõudeid peab Hallar Meybaum õigustatuks, mõned on aga tema hinnangul ülepaisutatud. Näiteks nõudmine, et 30 000 kemikaali tuleb kanda REACHi registrisse, samas, kui on selgusetu, mida see tavatarbijale annab.

"Sellest saab vaid üks andmete surnuaed, sest enamik kemikaalidest ei satu kunagi tarbija kätte," märgib Meybaum. "Tegelikult peaks kemikaale registreerima hoopis riskipõhiselt." Meybaumi jaoks on arusaamatu, miks on looduslike keemiliste ainete kohta - nafta, maagaas ja mineraalid - kehtestatud leebemad erandid, kuid põlevkiviõli käsitleb euroliit kui toodet ehk siis juba kui keemiliselt menetletud kemikaali. Samas ei ole kusagil formuleeritud, millistele kriteeriumitele siis ikkagi peab vastama keemiline protsess.

Euroliidu kemikaalistrateegia REACH (Registration, Evaluation and Authorisation of Chemicals) nõuab, et ettevõte hangiks teavet tootmises kasutatavate keemiliste ainete kohta, et neid ohutult käidelda, ja kohustab tootes sisalduvatest kemikaalidest ka tarbijat teavitama. Uue süsteemi kontrollimiseks ja haldamiseks luuakse Euroopa Kemikaalide Agentuur. Praeguseks pole veel täpselt teada, kui suured kulutused REACHi rakendumise järel kemikaale käitlevatele ettevõtetele lisanduvad.

Kuna suured keemiakontsernid on niikuinii oma kemikaalide kohta kõikvõimalikud analüüsid teinud, nüüd on aga nende tegemine kõikidele kohustuslik, siis on väikestel firmadel õigustatud hirm, et neil tuleb testide tulemusi ostma hakata. Sellele lisandub tasu iga kemikaali registreerimise eest.

"Vajalik oleks läbi viia uuring kõikvõimalike tasude ja maksude kumulatiivsest mõjust ettevõtetele, et keemiatööstuse liit saaks juba faktidele baseerudes kaasa rääkida," ütleb Meybaum. "Praegu tundub, et loomisel on omamoodi kemikaaliandmete börs ehk ohutuse bisnis, mis tegelikult on väga halb märk."

Musta stsenaariumi kohaselt kallinevad kõik kemikaalid veel sellel aastal umbes 10% ja keemiatööstuse ettevõtetel tuleb oma kolm aastat töötada kasumit teenimata. Meybaumi hinnangul kannatab Eesti ettevõtetest uue korra rakendumise järel kõige rohkem väetisetootja AS Nitrofert, kes tarbib neljandiku Eestisse tulevast maagaasist ja 5% meil toodetavast elektrienergiast.

Siiski ei pea Meybaum tõsiselt võetavaks jutte keemiatööstuse vajalikkuse või otstarbekuse eksistentsiaalsetel teemadel. "Tänu kemikaalidele jookseb meil kraanidest puhas vesi ja saavutatakse palju teisi hüvesid. Pole liialdus, kui ütleme, et kemikaalid garanteerivad inimeste elukvaliteedi," räägib Meybaum. "Loomulikult tuleb keskkonda ja tervist kaitsta. Selleks on keemiaettevõtted algatanud programmi "Hoolime ja vastutame", mis sisuliselt tähendab vastutustundlikku kemikaalide käitlemist."

Üks Ida-Virumaa keemiaettevõtete murelaps on iganenud tehnika. Nii on Kiviõli keemiatööstuses veel kasutuses põlevkiviahi, mis alustas kütmist juba 1953. aastal. Nitroferdis pärineb vanim seade aastast 1968. Samas, investeerida on praeguses majanduslikus olukorras keeruline - sadu miljoneid nõudvate rahastamisotsuste tegemiseks peab ettevõtluskeskkond olema stabiilne. Ainus võimalus tööviljakust tõsta on töötajaid koondada. Palgasurve on muuseas ka keemiaettevõtetes tuntav - keemiasektori keskmine palk ulatub kaugelt üle 8000 krooni.

Hallar Meybaum näeb Ida-Virumaa keemiatööstusel kõigile raskustele vaatamata siiski normaalset arenguperspektiivi. Ühe ettevõtte jääde saab olla teisele tooraine, maagaasist saab hakata metanooli tootma, ühe tooraine baasil saab luua terve tootmisahela.

Keskkonnaminister Villu Reiljan ja VKG Oil AS sõlmisid märtsikuus saastetasu asendamise lepingu, mille järgi asendatakse ettevõtte saastetasu maksmise kohustus keskkonnakaitsealaste investeeringute tegemise kohustusega.

Saastetasu asendamise ulatus on 10 321 500 krooni. Vastavalt sõlmitud lepingule kohustub VKG Oil AS tegema investeeringuid üldorgaanilise süsiniku (TOC) sisalduse vähendamiseks põlevkivi töötlemise jäägis - poolkoksis 12 protsendilt 8 protsendini, ehitades ümber gaasigeneraatorid. Investeeringute suurus on 20 643 000 krooni.

Asendatava summa juures lähtutakse Euroopa Komisjoni poolt keskkonnaministeeriumile antud riigiabi andmise loa tingimustest, mille kohaselt ei või maksimaalne võimalik abisumma ületada 50% saastaja poolt lepingu raames tehtud investeeringutest.

VKG Oil AS teostab tööd ajavahemikus 2006. aasta I kvartal kuni 2008. aasta III kvartal.

Iseäranis üha suureneva nõudluse tõttu Hiinas ja teistes Aasia riikides on tõeliseks menukaubaks tõusnud helepruun juuksevärv.

Sellise juuksevärvi üks põhilisi komponente on aine nimega 2-metüülresortsiin, mida praegu sünteesitakse maagaasist. Tegemist on üsna keeruka protsessiga, mis aine ning seetõttu ka valmistoote suhteliselt kalliks muudab.

Viru Keemia Grupi juht Janek Parkman kinnitab, et tema ettevõte võiks 2-metüülresortsiini põlevkiviõli baasil valmistada tunduvalt lihtsama ja odavama tehnoloogiaga, kusjuures tulemuseks oleks analoogiline aine. Juuksevärvide tootjad aga ei võta uue tooraine kasutuselevõtul eriti vedu. Põhjuseks tõsiasi, et uue tehnoloogia ja teistsuguse tooraine baasil valmistatud kosmeetikatoode, mida juuksevärv kahtlemata on, eeldab sageli aastaid vältavate meditsiiniliste ja muud laadi uuringute läbiviimist.

Seega peavad ennast blondeerida soovivad tumedapäised hiinlased vähemalt esialgu läbi ajama hinnalt kalli, kuid juba kõikvõimalike laboratooriumide poolt tervisele ohutuks tunnistatud juuksevärviga.