Kindla dividendiga firmade aktsiad on edukamad

Tänane Äripäev avaldab Tallinna börsi dividendimiljonäride edetabeli - need on suuraktsionärid. Väikeaktsionärid, kes on börsi peamine liikumapanev jõud, ootaksid aga börsifirmade dividendipoliitika suuremat etteaimatavust.

Äripäeva arvates aitab börsifirmade atraktiivsust tõsta selgelt sõnastatud dividendipoliitika: kui suure osa puhaskasumist maksab firma dividendideks. Nii toimivate firmade aktsiad tõusevad teistest kiiremini.

Üheksakümnendate keskelt tänaseni on siinne aktsiaturg orienteeritud aktsiate hinnatõusule ehk kapitalikasvule. Aga on ka teine, mitte vähem tähtis külg - ette teada stabiilne dividendipoliitika. Tõsi, aktiivsel kasvuperioodil, nagu Eesti on läbi elanud, ei saagi raha dividendideks laiali jagada, vaid seda on otstarbekam firma laiendamiseks kasutada. Ja väikeaktsionärid, ehkki neile meeldiks alati rohkem dividende saada, mõistavad seda. Kuid ühegi konkreetse firma laienemisperiood ei saa kesta igavesti.

Börsile on jõudnud või jõuavad kasvuraskused üle elanud firmad. Need firmad on ka piisavalt laienenud ja kapitaliseeritud, nad peavad täitma muidki kvalifitseerumisnõudeid, muidu neid börsinimekirja ei võetakski. (Kui inimene ise võiks börsile minna, teeks ta seda vast 30aastaselt - kui esimene miljon teenitud.)

Dividendipoliitika hea näide on Baltika, kes on selgelt sõnastanud oma eesmärgid: veerand puhaskasumist dividendideks. Ja kuidas see on omakorda mõjunud Baltika aktsia hinnale, on fantastiline.

Teine hea näide oli Hansapank: omal ajal selgelt sõnastatud pikaajalised kasumieesmärgid ja dividendipoliitika tõstsid Hansapanga aktsia hinna uskumatusse kõrgusse. On ka negatiivne näide Tallinna Kaubamaja suuromanikust Jüri Käost, kes 2002. aasta eest maksis rekordilised 10 krooni dividende aktsia kohta - kui tal oli vaja raudteed erastada. Ent järgmised kolm aastat andsid kokku vaid ühe krooni dividende. Seda võib nimetada suuromaniku omavoliks.

Tegelikult ei ole Baltika ja Hansapanga aktsia tõusu üle midagi imestada: mittespekuleerivad väikeinvestorid armastavad tuleviku suhtes kindlust. See kaalub üles aktsia hinna olulisuse lühikesel ajahorisondil. Sel on ka oma põhjus. Investori teatud vanusest alates muutub aktsiaportfell tema pensionisambaks: ta ei müü seda, vaid säilitab dividende lüpsva rahalehmana. Ent portfelli on tal põhjust valida vaid selge dividendipoliitikaga firmasid.

Selge dividendipoliitika ei kägista firmat, alati on võimalik teha korrektuuri. Aga korrigeerimisotsus peab olema põhjendatud ja lähtuma varem väljaöeldud dividendimääradest, mitte ei suma suvaliselt.

Dividendide maksmine on 2000.- 2008. aastani kehtiva tulumaksuseaduse järgi ebasoodsam - võrreldes kasumi reinvesteerimisega -, tuleb ju esimesel juhtumil tulumaksu maksta, teisel mitte. Mis saab 2009. aastal, on hetkel veel lahtine. Börsifirmad saaksid ebamäärasust omalt poolt vähendada, kui töötavad välja selged kasumi jaotamise põhimõtted ega hoia neid vaid enda teada.

Autor: ÄP