Lõunat söömas Haapsalus

Esimesena jääb silma pitsabaar nimega Pizza Grande, mille teine nimi võiks olla Kiiresti, Rammusalt ja Palju. Muidu on vanalinna peatänav vaikne, aga pitsabaari muudkui voorib inimesi.

Pizza Grandel läheb juba kaheksas aasta, siin hõikab vana kunde oma erisoovid otse pitsameistrile, siis on kindel, et oliive ei panda ja tomatit saab parasjagu. Kaks kitsast korrust, nagisev trepp, värvilised seinad ja natuke kulunud väljanägemine - kodune ja hubane. Uhiuutele kohtadele püütakse tihtipeale anda vana väljanägemist, et oleks nii-nagu-kogu-aeg-on-olnud. Pizza Grande on ehtsalt ja päriselt kulunud, teda on kulutanud aastad ja sööjad, mitte sisekujundaja. Pitsad on suured, rammusad ja juustused, pigem ameerikapäraselt kõikepakkuvad, kui itaaliapäraselt ühele maitsele keskenduvad. Siin saab ka pastaroogi ja salateid, aga need pole nii populaarsed kui pitsad.

Gurmaan leiab unistuste oaasi uues Müüriääre kohvikus. Kohalikus mõõdus võiks sellele mõne Michelini tärnigi anda, mis ütleks - selle söögikoha pärast tasub teekond Haapsallu ette võtta. Menüü koostamisel on mõõtu võetud Prantsusmaa ja Itaalia kohvikutest: lai teevalik (päris teed, mitte loputuspakid), väga hea kohvi (Illy + hea kohvimasin), mõned kerged salatid, lahtised pirukad, saiakesed ja koogid. Ja ettekandja, kes tunneb ise mõnu oma tööst ja teeb sellega kõikide teiste olemise samuti mõnusaks. Siin kohvikus on kõik ilus, nii söök kui jook, nii söögisaal kui ka letitagune kööginurk. Menüü autor ja kohviku vaimne juht on tõusev täht Eesti kulinaariataevas Anni Arro. Tema ettevõtmisel on seintele saanud Epp Maria Kokamäe maalid, toolideks, letiks ja laudadeks vormunud Jaak Arro looming, tema kavandite järgi on tehtud nõud ja tema retseptide järgi valminud road. Suveks saadakse valmis terrass ja kutsutakse muusikud sinna õhtuti esinema. Kohvikus ei suitsetata, kõrvallauas istuvad noored emad, väikesed ja natuke suuremad lapsed kaasas, kõigil on hea olla.

Väga tähtsal kohal, vanalinna peaväljaku servas ja linnuse kõrval asub tõsine Eesti söögikoht Hermannuse maja. Korraga kuulutatakse ennast kohvitoaks ja õlletoaks, aga juba esimene pilk ütleb, et oleme sattunud tõelisse karbonaadituppa. Teate küll: selline soliidne, tõsine puumööbel, vaskvalgustid, natuke Saksa bierstube moodi. Ilus eesti muusika, värvilised kunstlilled ja suured ausad karbonaadid, mureda kollase kartuli, hapukoore, kapsa ja peedisalatiga. Tubli söögisaal, kus saab kõhu täis nii kergema kukruga külaline (taimetoit riisiga või pool heigipraadi ja õunamahl) või rikas pummeldaja (sisefileepihv, vein ja konjak). Kelner, kes oma kiiruselt ja professionaalsuselt oleks iga tippkoha unistus, kinnitab: karbonaad on kõige menukam. Minu pirtsaka meele kohane siinne söök päriselt ei ole, aga näljane mees jäi rahule - peent maitset taga ei aja, aga kõhu teeb täis küll. Kohvitoa lubadust ei tasu väga tõsiselt võtta - ühte sorti muffinid ja kaks kooki pluss pakitee ja viletsavõitu espresso. Ka mittesuitsetajatele on mõeldud - otse välisukse ees on neile kaks väikest lauda. Õhk on seal muidugi puhtam kui mujal - uksest ju ikka käiakse, värske õhk pääseb sisse.

Päeva järel tuleb õhtu ja öö ning ühes korralikus linnas on ka pimeda aja jaoks oma kohad. Kunagi oli Haapsalu kõige kuumem koht Africa, aga enam vist ei ole. Vanalinnast leidsime klubi Kaheksa, mis aprilli alguses oma esimest sünnipäeva tähistas, peo pildidki veel seinal. Esimesel korral sattusime sinna keset heledat päeva, õhtune klubi on päevaaja kohvik. Tüüpilisse Haapsalu madalasse puumajja on nipikas sisekujundaja väheste vahenditega hubase ja vaimuka ruumi loonud. Laupäeva õhtul mängiti retromuusikat 60ndatest ja 70ndatest, imeti vesipiipu, aeti juttu ning võeti jooke. Ühes lauas söödi friikartuleid, teistel oli söömatagi hea. Menüü on napp, kuid näljasele piisav, on salateid ja seljankat ning ka paar päris korralikku praadi. Joogikaardile on rohkem tähelepanu pööratud, kenasid kokteile on küllaga, õlut ka, aga majavein oli lurr.

Kes suve poole Haapsallu satub, sellele on puupitsilise Haapsalu kuursaali külastamine kohustuslik. Loodetavasti on nad katuse nüüdseks vettpidavaks saanud. Üks minu elu vapustavamaid õhtusööke oli paar aastat tagasi just seal: sadas paduvihma, katus lasi sorinal läbi, viiuldaja põikles veejugade vahel ja mängis peaaegu ainult meile kirglikku klassikat. Äike, vahuvein ja kaaviar. Sellist õhtusööki ei suuda ka parim üritusturundusfirma teist korda korraldada. Aga kuiva ilmaga on seal ka kena.

Haapsalus on veel palju teisi söögikohti. Mõnel on tore nimi (Kongo), mõni meelitab XXL-mõõdus praadidega (Stoori ehk Story), mõni käib ühe omaniku käest teise kätte ja muudab iga aasta nägu (Rootsituru kohvik). Igaühel on Oma Koht vaja nagunii ise üles otsida, seepärast pole vajagi kõigest kirjutada.

Fotod: Andras Kralla