Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Valmista emale ise kingitus
Tänases kingituse erilehes on palju juttu sellest, et kingitused kipuvad olema sarnased. Mitte et valikuvõimalusi poleks. On küll ja jääb ülegi. Puudu pole ka fantaasiast, ainult kingi valimisel ollakse kummaliselt kitsarinnalised, ikka valitakse midagi neutraalset, soliidset ja… igavat. Kardetakse, et äkki pole kingi saajal sellega midagi peale hakata. Või pole kingi saaja selle üle õnnelik. Nõnda kuhjubki riiulitele igavat nänni tolmu koguma, millest mõne aja pärast pole meeleski, kes selle kinkis või mis puhul.
Kui äripartnerile ei sobigi vast alati midagi väga originaalset kinkida - hakkab teine veel imelikult mõtlema, siis emale kingi tegemisel pole vast põhjust mõttelendu piirata. Eriti kena ja armas oleks kink ise valmistada. Natuke mõttetööd ja mõni tunnike nokitsemist annab sellise kingi, mida ei leia ka parimast kunstipoest. Kõrge kunstiväärtuse või selle puudumise üle pole vaja muret tunda.
Kui pole oskust-viitsimist asja päris algusest peale valmis teha, siis võib "toorikuks" võtta mõne tootmisliinilt tulnud asja ning sellele oma käega hing sisse puhuda. Vahendeid leiab vast kapinurgast igaüks, puhu vaid värvikarbilt tolm pealt, terita sukavardad või puhasta peitlid roostest.
Emale tuleb kindlasti heldimuspisar silmanurka, kui näeb veidi koolipoisilikult saamatult, see-eest hoole ja armastusega valmistatud kingitust. Ja roosat paela ei maksa ka unustada.