Säilitame maapiirkondadele omase elu- ja ettevõtluskeskonna

Maaettevõtlusega seonduvalt on laialdasemat kõlapinda leidnud põllumajandusele suunatud otsetoetused ning sageli on sellist riigipoolset sekkumist nimetatud ebaratsionaalseks või koguni ebaõiglaseks teiste ettevõtjate suhtes. Peab aga märkima, et kujunenud majandusruumis, kus kõik ELi riigid toetavad põllumajandustootmist, on see vajalik võrdsete võimaluste loomiseks globaalses konkurentsis. See peab jätkuma seni, kuni teiste riikide põllumajanduspoliitika ei muutu.

Lisaks põllumajandusele on vaja toetada ka ettevõtlusmaastiku mitmekesistumist. See aitab kaasa kohaliku tasandi tarbimis-turustussuhete hoogustumisele, selle kaudu raharingluse ja tulude suurenemisele ning ettevõtlus- ja elukeskkonna paranemisele. Tulemuslikum on toetada piirkonna arengut kui püüda toetuste abil kardinaalselt sekkuda, eirates kohalikke tavasid ja väärtusi.

Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi ning Maaelu Arengu Instituudi OÜ korraldatud maaettevõtluse uuringu andmetele tuginedes võib tõdeda, et võrreldes 2001. aastaga on töötajate puudus muutunud tõsiseks probleemiks ka maaettevõtluses, puudus on isegi lihttöölistest.

Pooled maaettevõtjad loevad peamiseks maaettevõtluse arengut takistavaks teguriks tööjõupuudust ning leiavad, et töötajate leidmisel on või oleks neil raskusi. Vajadus täiendavate töötajate järele on ligikaudu 14% olemasolevate töötajate arvust. Põhilise takistusena töökohtade täitmisel märgitakse inimeste puudumist, viiendikul juhtudest on takistuseks ettevõtja suutmatus maksta nõutavat töötasu. Ilmneb, et töötajate igapäevane vedamine linnast on muutumas tavapäraseks nähtuseks. See kummutab järjekordse müüdi, et maal on ettevõtlusega soodsam tegelda, kuna tööjõud on odavam.

Samal ajal ei saa tähelepanuta jätta ka tööpuudust, eriti noorte tööhõive perspektiivikust maal. Kui üldiselt olid oma tööhõive olukorraga rahul ligikaudu pooled vastanutest, siis maapiirkonna noorte võimalust leida endale kodukohas rakendust luges halvaks või väga halvaks 80% vastanuist. Seda kinnitab ka rändevalmidus: kõigist vallaelanikest, kes soovivad lähima kolme aasta jooksul elukohta vahetada, olid ligi kaks kolmandikku alla 25aastased ja viiendik 35-44aastased. Noored näevad maal probleemina arenemis- ja eneseteostusvõimaluste puudumist (vt joonis).

Ohumärk on, et vaatamata töötajate puuduse ähvardavale kasvule ei ole meetmeid, mis aitaksid noortel näha maaelus perspektiivi. Töötasude tõus ei tule järele käibe ja kasumi tõusule. Töökeskkonda investeerimise tase ei jõua järele linnas tegutsevatele ettevõtetele. Elamumajanduse edendamises on märgata alles esimesi samme (nt KredExi toetuse abil korterelamute korrastamine).

Positiivse arengu näitena võib esile tuua, et kohalikud omavalitsused on hakanud suunama ettevõtluskeskkonda planeeringute ja arengukavade kaudu. Maapiirkonna üldine elukvaliteet on poolte ettevõtjate hinnangul paranenud. Oma piirkonna üldist elukvaliteeti loeb vähemalt keskmiseks või heaks enamik vastanud ettevõtjaist, ligi 90%. Maapiirkonna füüsilise ja sotsiaalse infrastruktuuriga ollakse valdavalt rahul või enam-vähem rahul. Kõige vähem on maapiirkonna ettevõtjad rahul internetiside kvaliteedi ja kättesaadavusega. Ettevõtjate ja vallaelanike rahulolu tõus infrastruktuuri olukorraga on tunnustus vallajuhtide jõupingutustele.

Majanduselus on toimunud kiired muutused, kahjuks on arenguhüpe piirkonniti ning ka valdkonniti erinev. Euroopa Komisjoni väljatöötatud Säästva arengu näitajate põhjal on Eesti majandusarengu seisukohast ELi 25 riigi ja kolme sinna pürgiva riigi võrdluses 7. kohal, keskkonnanäitajate alusel 11. kohal, institutsionaalse arengu näitajate poolest 12. kohal, kuid ühiskonda iseloomustavate indikaatorite (nt haridus, turvalisus, tervis, sotsiaalne tõrjutus - elanike majanduslik ja füüsiline heaolu) osas 25. kohal. Eriti halb on olukord elanikkonna tulude diferentseerumise kasvu osas. Halvad on ka noorte (15-24aastaste) töötuse näitajad.

Uuringu tulemusi arvesse võttes võiks maapiirkonna arengule suunatud jõupingutuste eesmärk olla maaelule omase elu- ja ettevõtluskeskkonna säilitamine, võimaldades kohalikel elanikel saada kvalifikatsioonile vastavat sissetulekut. Maaelu on otseselt seotud inimeste vaheliste suhete ja elukeskkonnaga.

Arvestama peaks, et maaelule omane keskkond säilib ainult juhul, kui seal on maaharijad ja maaelu miljööväärtusest huvitatud ettevõtjad, nagu näiteks turismiarendajad. Kvalifikatsioonile ja huvialadele vastavad töökohad luuakse kohapeal, rajades oma tegevuse kogukonna liikmete vahelisele kokkuleppele, mis fikseeritakse arengukavas, ning kasutades selle elluviimiseks olemasolevat sotsiaalset kapitali, mis koostegutsemise käigus veelgi kasvab.

Autor: Rando Värnik