Tallinna prügila omavalitsustele!

Lugesin huviga 12. juuli Äripäevast ASi Cleanaway tegevdirektori Argo Luude lugu, milles arutletakse majandusliku riigipöörde üle. Tõepoolest on tema mure mõistetav, kus turul konkureeritakse tehniliste vahenditega, mis soetatud erineva abiga (riik, EL). Samas Argo Luude vaatleb teema üht tahku ja konstrueerib oma - euroraha ja selle abil loodud monopolid. Illustreerib ta oma väiteid näidetega, kus avaliku sektori omandis olevad eriõigusega ettevõtted on halvasti lõpetanud. Tõepoolest on toodud näited halva eeskujuna käsitletavad, siiski julgen väita, et erasektoris on analoogseid näiteid küllaga, kuid just turul usaldusväärsuse kaotamise pärast nendest avalikult ei räägita. Siit siis avaliku sektori ja erasektori ettevõtete vahe.

Ka on majandusteadlased ammu tõestanud, et on tegevusalasid, kus monopoolsus on efektiivsem ja säästlikum (keskkond, tarbija rahakott). Enne artikli üllitamist võiks ju teada, et on kaht sorti konkurentsi - see, millest räägib oma artiklis Luude, on konkurents turul ja see toimib konkurentide vahel. Teine konkurents toob mängu sellised mõisted nagu eriõiguslik staatus või monopoolne staatus - selle konkurentsi nimi on konkureerimine turu eest. Siia alla saab näiteks liigendada ka jäätmeveo eriõiguse, mis seaduse kohaselt antakse 3 aastaks. Ka Cleanaway osutab paljudes omavalitsustes, sh ka Rae vallas, just sellist eriõigusega teenust, mis saadi konkureerides turu eest.

Kui eelmine jutt puudutas definitsioone ja püüdsin sellega näidata, et ei monopol ega ka riigimonopol pruugi alati halvad olla, siis järgnevaga püüan selgitada Eesti seadusandlusest tulenevat - kohaliku omavalitsuse ja jäätmemajanduse kontekstis. Nimelt ütleb kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse N6 muuhulgas, et omavalitsusüksuse ülesanne on jäätmehooldus. Jäätmeseadus defineerib mõiste jäätmehooldus ja paneb ka kohalikule omavalitsusele kohustuse seda oma territooriumil korraldada, eraldi sätestab jäätmeseadus konkreetse kohustuse jäätmeveo korraldamiseks kohaliku omavalitsuse territooriumil. Seaduses öeldakse ka, et riik toetab kohaliku omavalitsuse jäätmehooldust erinevate abiprogrammide kaudu.

Kolmanda seadusena võime vaadelda selle halduskoostöö seadust, mis annab võimaluse avaliku halduse ülesannete delegeerimiseks eraõiguslikule teenusepakkujale.

Neid seadusi teades saamegi analüüsida Luude artiklit ning lõpuks jõuda järeldusele, et selles artiklis esitatud küsimused on riigi poolt juba ammu reguleeritud ning kohalikud omavalitsused ongi nende regulatsioonide kohaselt käitunud.

Vaatleme jällegi jäätmehoolde konteksti. Teame, et alles mõni aeg tagasi oli igas vallas (veel varem igal sovhoosil/kolhoosil) oma prügimägi, mis ei vastanud elementaarsetele normidele. Riik võttis nõuks need kinni panna hiljemalt aastaks 2009 ja rajada uued ja nõuetele vastavad prügilad. Need teemad on jälgitavad eri tasandite jäätmekavades. Kuna prügilate rajamine kõiki keskkonnanõudeid silmas pidades on kallis ja jäätmekäitluse hind on sellest sõltuv, siis peab riik reguleerima prügilate teket. Neid ei saa rajada vaid erasektori survet arvestades. Ja kuigi Eestile aitaks vaid ühest tavajäätmeteprügilast, siis riiklikus jäätmekavas on ettenähtud tulevikuks 8. Neist 4 on tänaseks valmis. Neljast kolm on rajatud erinevatest Euroopa toetusfondidest saadud abiraha arvel ja kuuluvad need prügilad (õigemini jäätmekeskused) kohalikele omavalitsustele. Seega ei solgi need kohalikud omavalitsused turgu ega tee revolutsiooni Eesti majanduses, vaid täidavad neile seadusega pandud kohustusi. Ettevõtted kuuluvad tõepoolest kohalikele omavalitsustele ja kuivõrd rajamise/soetamise kulud on olematud, siis pakutav teenus on soodne ja seega igati vastuvõetavam tarbijale/jäätmetekitajale. Siit johtuvalt ei saa kuidagi Teet Kursile tema öeldut pahaks panna.

Teine olukord on Harjumaal, sest siinne ainus nõuetele vastav lõppladestuspaik ei kuulu omavalitsustele. Tänu sellele ei saadud ka pennigi abiraha selle prügila ehituseks ja seetõttu on ka ladestushind kõrgem. Kuna jäätmeahela tähtsaim osa on eraettevõte, siis on Harjumaa omavalitsustel õigem ka jäätmevedu haldusülesandena delegeerida. Isiklikult olen kindlalt seda meelt, et Harjumaa omavalitsused peaksid Cleanaway osaluse välja ostma ning samuti looma ühisorganisatsiooni näiteks Harjumaa Jäätmekeskuse nime all. Kindlasti annab prügila omandamine võimaluse kahjulikud kasumikohustused hinnast elimineerida või viia nad mõistlikule tasemele ja ka see annab võimaluse jäätmekäitluse hinda alandada. Samuti saab siis rajada normaalsel tasemel sorteerimispunkti otse prügila territooriumile ja jääb ära mõttetu ja vaid käitlushinda kergitav vahepeatus sorteerimistehases. Kindlasti jätab Tallinna Prügila omandamine Harjumaa omavalitsuste poolt ära kõik spekulatsioonid teise prügila ümber ning annab võimaluse luua normaalne ümberlaadimisjaamade võrk. Seega näeme, et kohalike omavalitsuste omandis olev jäätmehooldusettevõte on oma eriõigusliku staatusega kindlasti tarbijale/jäätmetekitajale ning samuti ka keskkonnale kasulikum, kui seda on eraettevõtete poolt pakutav teenus. Seda loomulikult juhul, kui kogu ahel on selle ettevõtte poolt kontrollitav ja veel parem, kui selle ettevõtte omanduses, nii nagu ta on seda Pärnumaal, Järvamaal või Ida-Virumaal. Kindlasti on emotsioonile rajatud väide, et kohalike omavalitsuste omandis olev ettevõte lööb algul hinnad alla ja siis hakkab neid tasahilju kuidagi salalikul moel tõstma. Seda protsessi kontrollib ju mitu tasandit - juhatus, üldkogu ja lõpuks iga omavalitsuse täitev- (linna või vallavalitsus) ja esindus- (volikogud) organid. Kaheldes nende tasandite järelevalves, peame kahtluse alla seadma demokraatia põhimõtted tervenisti.

Kokkuvõtteks võib teha järelduse, et härra Luude mure on mõistetav, ja seda just arvestades tema positsiooni. Kahjuks aga on artikkel vaid ühte aspekti käsitlev ega näe nn "suurt pilti". Rõhutan, et kogu teemat adekvaatselt analüüsides on vaja teada Eesti seadusandlust rohkem kui ühe seaduse kontekstis ning samuti peab vaatama, kuidas on kasulikum nii keskkonnale kui ka tarbijale, mitte vaid turul teenust pakkuvale ettevõtjale. Loodan, et diskussioon sellel teemal ei lõpe, sest eks tõde selgu ju alati vaidlustest.

Autor: Raivo Uukkivi