Tallinki juhid küsimuste rahe all

Kohaletulnuist siiski piisas - üle poole, täpsemalt 57,69%, aktsiatest oli koosolekul esindatud ning üldkoosoleku otsused seega pädevad.

Kell 11 teeb presiidiumilaua taga istuv Tallinki nõukogu esimees Toivo Ninnas ettepaneku valida koosolekut läbi viima advokaat Aare Raigi omanimelisest büroost ja protokollima Merje Järvelille.

Raigisse mul aktsionärina küll erilist usku ei ole - sai ta ju mullu kohutaval kombel haneks tõmmatud, kui müüs ühe pea miljardit väärt osaühingu Ain Hanschmidtile maha vaid 166 600 krooniga.

Esimene päevakorrapunkt ehk juhatuse liikmete arvu suurendamine saab siiski läbi ruttu, Tallinki juhatus koosneb nüüd põhikirja kohaselt 5 kuni 7 liikmest endise 3 kuni 5 asemel.

Teine päevakorrapunkt, uute aktsiate emiteerimine olemasolevatele aktsionäridele, hakkab aga pingeid kruvima. Kõigepealt räägib Tallinki juhatuse liige Andres Hunt pikalt, milline on ettevõtte finantsseis, miks on vaja aktsiakapitali suurendada, miks nii palju aktsiaid emiteeritakse ja miks uutele aktsiatele just selline hind määrati.

"Miks just nii suur emissioon?" kostub saalist seepeale küsimus. Kuna Hunt jääb vastamisega hätta, tõttab talle appi Tallinki juht Enn Pant, püüdes Hundi juttu veidi lihtsamalt edasi anda.

Pandi jutust selgub, et laenuandjad - pangad - soovitasid ettevõtte aktsiakapitali 60 miljoni euro võrra suurendada ning just seepärast ja just nii palju uusi aktsiaid väljastataksegi. "Kuna suuromanikud on juba teatanud oma valmisolekust see 60 miljonit eurot katta, siis otsustasime, et teeme teistelegi aktsionäridele võimaluse ettevõtte aktsiaid soodsamalt märkida," ütleb Pant, kaudselt üks suuromanikest.

"Teil on see selge, teie olete firma juht, aga meie ei saa aru, siin ei ole selgitusi juures," kostub seepeale saalist nurinat.

Üks naisterahvas pärib ootamatult: "Küsimus aktsia hinnast: kust on tulnud selline hind?"

Hunt vajub näost veelgi enam ära ja kordab: hinna arvutamise aluseks võeti 12. juuli sulgemishind, mis oli 60.55, ning hind määrati sellest 9% soodsam; ning, et see on täiesti tavaline, et olemasolevatele aktsionäridele pakutakse uusi aktsiaid 5-15protsendilise allahindlusega.

"Aktsionäridele oleks atraktiivsem, kui aktsia hind oleks madalam," poetab proua seepeale, kuid parandab end ruttu: "Uue aktsia hind." Proua jätkab: "Langus teeb ebakindlaks, kas te oskate öelda, millal see lagi võiks olla?" "Põhi," parandatakse teda saalist. "Jah, põhi jah."

Hunt: "Kui keegi siit saalist oskaks seda öelda, oleks ta väga rikas inimene."

Seejärel kisub asi juba tõeliselt halenaljakaks: "Miks on siia kirjutatud, et uued aktsiad annavad õiguse saada dividende majandusaasta eest, mis algab 1. septembril 2006? Kas vanad aktsiad võivad siis dividendidest ilma jääda?" muretseb üks vanem, paksude prilliklaasidega mees. Ka vanad aktsiad võivad dividende saada, rahustatakse mees maha. "Selle küsimuse (dividendide maksmise või mittemaksmise - toim.) otsustab, muide, üldkoosolek," teatab Raig.

Siis tahab aga üks veelgi vanem proua teada, kui palju aktsiaid müüsid suuromanikud emissioonijärgselt tagasi. Hunt teatab, et teatud ettevõtetel oli ja on praegugi müügikeeld.

Jutt on taaskord jõudnud uute aktsiate märkimise juurde. Selgub, et kuna kohe-kohe vastu võtma hakatavas üldkoosoleku otsuses pole sõna-sõnalt kirjas, et iga aktsionär saab iga olemasoleva aktsia kohta märkida 0,2 uut aktsiat, tahavad väikeaktsionärid sellise lause otsusesse lisada.

Raig teatab küll, et see on juriidiliselt õige ning siin ei ole aktsionäride huve kahjustatud, kuid rahvas tahab siiski seda üht lauset täiendada.

"Väga ebaprofessionaalselt sõnastatud punkt," mainib sõnelust alustanud mees. Kolm Pandi selja taga istuvat verinoort pintsaklipslast, ninad paragrahviraamatus, teesklevad, et ei kuulnud.

Koosoleku juhatajad teevad ettepaneku panna küsimus muutmata kujul hääletusele ning pärast omakorda hääletada, kas nimetatud punkti on vaja muuta või mitte. Rahvas aga nii ei taha - enne ikka muudame ja siis hääletame, kas võtame vastu või mitte.

"Meil pole mingeid õiguseid, teil on kõik ette juba planeeritud," partsatab üks proua väljakuulutatud 5minutilise vaheaja ajal. Pant peab oma kohuseks mainida, et muidugi on tal kõik ette planeeritud, pole ju mõtet koosolekut kokku kutsuda ja siis hakata mõtlema, mida teha. "Aga kui vanad aktsiad ikka ei saagi dividende," ajab proua oma joru.

Hääletustulemused näitavad, et suuromanikud said, mis tahtsid.

Vaikselt lahkuvad väikeaktsionärid saalist. "Mina ei saa aru - advokaadid ja juristid on kõik läbi mõelnud, täpselt sõnastanud…," toriseb nõukogu liige Eve Pant ukse taga.

Üks koosolekule tulnud proua palub Enn Pandil kommenteerida oma Äripäevas öeldud sõnu.

Pant kogub end hetke, tõuseb seejärel aeglaselt püsti ning kaasaktsionäride poole pöördudes libiseb üle tema näo kibe muie: "See ei puutu küll teemasse, aga ma võin vastata - ma ei ole Äripäevas mitte kunagi sõna võtnud ja ei kavatsegi võtta, sest ma ei hinda seda lehte." Vaikus. "Mina ei ole nendega rääkinud, nendele intervjuud andnud ega kavatse ka tulevikus anda," kordab Pant.

Pandi reaktsioon üllatab. Tean toimetusest mitmeid, kellega Pant on viimasel ajal suhelnud ja mul endalgi on arvutisse talletatud intervjuu Pandiga, mis sai tehtud vaid mõni kuu tagasi Riias toimunud laevaliini avamisel.